Nõukogude diktaatori ja mitmetes maades laiaulatusliku genotsiidi korraldanud Jossif Stalini surm 1953. aasta 5. märtsil, millest täna möödub 60 aastat, põhjustas toona massilist masendust, paanikat ja ebakindlust. Samas tärkas paljudel lootus, et elu vabamaks muutub.
Vanema põlvkonna jõgevamaalased meenutasid seda sündmust punaimpeeriumi ajaloos läbi musta huumori.
Kauaaegne kultuuri- ja haridustegelane Asta Paeveer meenutas, et tema peres kutsus teade Jossif Stalini lahkumisest esile naerupuhangu. “Rõõmustasime, et lõpuks ometi on diktaator surnud. Mõistagi ei tohtinud keegi oma heameelt avalikult välja näidata. Oli aga ka teistsuguseid reageeringuid. Meie naaberkorterist hakkas pärast Stalini surmasõnumit kostma valju nuttu. Seal elas Jõgeva haigla kokk koos ukrainlasest abikaasaga, kes töötas teedevalitsuses. Vaevalt et nad väga siiralt kurvastust tundsid, pigem vallandus nutt üldise hüsteeria mõjul,” jutustas Asta Paeveer.
“Stalini isikukulutus oli aga tõepoolest võimas. Minagi olen pidanud lasteaia- ja koolilastele tema ülistuseks loodud laule ja luuletusi õpetama,” lisas ta.
Nutunaised poe juures
Omaaegne Kuremaa sovhoostehnikumi direktor ja tänane ettevõtja Endel Sööt töötas Stalini surma ajal Torma Masina- ja Traktorijaamas agronoomina. “Minu tööpiirkonnaks oli ka Avinurme ja Ulvi. Ulvi kaupluse juures nägin nutmas naisi, kes ohkasid ja kisendasid, et meie isa on surnud. Need olid vaesemad, mitte just väga töökad ja hakkajad inimesed, kellele meeldis, kui kõik ühtemoodi vaesed on. MTJ-is toimus leinamiiting, kus kõne pidas Venemaalt Eestisse ideoloogiatööd tegema suunatud partorg, keda lubjaviltide kandmise tõttu Vildikuks kutsuti. Agronoomid hoidsid aga omaette ega tundnud erilist leinameeleolu. Varsti pärast Stalini lahkumist tehti muudatusi ka põllumajanduses. Mind suunati näiteks juhtima Ulvi kandis tegutsenud majandit,” rääkis ta.
“Kui Stalini võim ja elutee lõppes, hakkasid ametiasutused inimestelt vastu võtma palvekirju nende Siberisse saadetud lähedaste vabastamiseks. Küüditatud olid ka minu vanemad,” meenutas Sööt.
“Nõukogude Liidu järgmise juhi Nikita Hrutštšovi positiivne roll seisnes selles, et tema eestvedamisel mõisteti hukka Stalini isikukultus. Arvan, et väga veendunud staliniste Eestis polnudki. Üheks Eesti NSV lõpuperioodi stalinistiks võib siiski nimetada Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimest sekretäri Karl Vainot. Siinsed juhtivad partei-, riigi-ja majandustegelased jagunesidki kaheks. Ühed, kes kartsid Karl Vainot, ja teised, kes ta vaikselt ära kuulasid, kuid siiski oma mõistusele vastavalt tegutsesid,” nentis Sööt.
“Kõndisime vennaga väljas, kui järsku kostis tänavale paigaldatud valjuhääldajatest valju leinamuusikat ning rahvas hakkas kuhugi tunglema,” kirjeldas Jossif Stalini lahkumispäeva meeleolusid Tartus Jõgeva ajakirjanik ja fotograaf, mittetulundusühingu Piltijad liige Ardi Kivimets, kes oli Stalini lahkumise ajal kuue aastane.
Kiirabi Stalinile
Tunnustatud pedagoog Eino Veskis oli Stalini surma-aastal Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna üliõpilane. “Loengud ära ei jäänud, kuid algasid leinaseisakutega,” rääkis ta. Veskisele meenus ka koomiline seik seoses Stalini monumendiga, mis koos Lenini mälestussambaga Aia tänaval Jõgevamaa gümnaasiumi hoone ees seisis.
“Pärast isikukultuse lõppu võeti Stalini monument maha, viidi Siimusti karjääri ja raiuti tükkideks. Kuuldavasti oli aga keegi naljahammas kiirabisse helistanud ning teatanud, et Siimustis lamab verine mees. Nimekas Jõgeva haigla kirurg Ottomar Pappel saatiski Siimustisse meedikud, kes sealt diktaatori tükeldatud monumendi leidsid.”
Stalini nimest Jõgevamaal
Nagu kõikjal Eestis, oli Stalini nimi antud ka mitmele meie kandis tegutsenud ettevõttele. Toonane Ringvaate võttegrupp filmis mehhaniseerimistöid Põltsamaa rajooni Stalini-nimelises kolhoosis. Ajalehest Rahva Hääl võis leida foto Stalini- nimelise kolhoosi ja Kevade kolhoosi liikmete kohtumisest Palamuse kultuurimajas. Üks Stalini-nimelistest majanditest asus ka Jõgeva lähedal Mõisamaal.
Stalini preemia on meie maakonnaga seotud inimestest pälvinud sordiaretaja ja mitmete kartulisortide autor Mihkel Pill, kes sai selle tunnustuse 1948. aastal. Mõistagi oli kuulus teadlane autasu ära teeninud ja elamine ja töötamine just sel ajal polnud tema enda valik.
i
JAAN LUKAS
