Eesti 46. künnimeistrivõistlused toimusid laupäeval Kuremaal Eesti Künniseltsi, Eesti Taimekasvatuse Instituudi, Jõgeva vallavalitsuse, Jõgeva Agronoomide Seltsi ja AS-i A. Tammel korraldusel.
Tänavuse võistluse võitjad esindavad Eestit tuleval aastal Iirimaal peetavatel künni maailmameistrivõistlustel.
Tavaatrade klassis oli parim Raido Kunila (Dotnuva Baltic), pöördatrade klassis Jüri Lai (Taure AS) ning parima noorkündja tiitli pälvis Keido Õunapuu Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolist. Ühtekokku osales võistlusel tosin kündjat. Nii Raido Kunila kui ka Jüri Lai on juba aastaid Eesti künnimeistriteks olnud.
Põhinõuded on samad
Eesti künnimeistrivõistluste peakohtunik Taavi Võsa selgitas, et võistlustega püütakse aru saada, kes oskab selle adraga, mis tal kasutada on kõige parema künni teha.
„Vastavalt nendele reeglitele, mis on kokku lepitud. Eestis kehtivaid maailma künniorganisatsiooni reegleid on veidi mugandatud, sest Eesti on väike riik ja meil ei ole mõtet nii rangelt kõiki organisatoorseid nüansse jälgida. Põhinõuded künnile on täpselt samad,“ rääkis ta.
„Künd on kõige kallim töö taime kasvatamise protsessis ja samal ajal kõige vägivaldsem looduse vastu, mida põllumajanduses teeme. Seetõttu tuleb künda väga täpselt ja hoolikalt, et see läheks asja ette,“ ütles peakohtunik.
Jälle Jõgevamaal
Ta selgitas, et peamine on keerata mulda 135 kraadi ja jätta sellisena põllupinnale, nii et see katab kõik taimejäänused, mis põllupinnal olid.
„Atra ei veeta põllul uisapäisa, vaid alles siis, kui on teada, miks, millal ja kuidas künda. See on erinevatel põldudel ja erinevatel kultuuridel kaunikesti erinev,“ ütles Võsa. Ta selgitas, et mida kõrgemaks lähevad saagid, seda paremat eelist peab kündmine pakkuma ja seda täpsem tuleb olla tööd tehes, et mitte põllule haiget teha.
„Paljud väga head kündjad ei saanud kahjuks tulla, sest meil on septembri keskpaik, on olnud märg nädal, koristamine ja külvid on ajast maas. Päris paljud väga head kündjad ei saanud tulla, sest nad töötavad põllumajanduses ning neil tuleb praegu saaki päästa,“ nentis peakohtunik.
Taavi Võsale tunduvad Eestimaa põllud, paremini küntud kui aastate eest. „Arutut rapsimist näeb küll iga aastaga järjest vähem, aga rohkem peaks kündjad mõtlema, miks nad künnavad. Viis aastat tagasi nägi head kündi võib-olla viiendikul põldudest, aga nüüd on hästi küntud juba umbes kolmandik,“ arvas Võsa.
„Kes oskab selle võistlusplatsi hästi künda, oskab sättida ka tavatööde jaoks atra hästi ja odavamalt kündma. Sest künnikulu võib erineda päris palju,“ lisas ta.
Väike paras võistlus
Künniselts juhatuse liige Margus Ameerikas oli samuti laupäevaga rahul. „Hea, et suutsime ennast ikka mobiliseerida ja otsustasime, et me ei anna alla. Üritus on ju lõpuks vabas õhus. Täidame kõiki nõudeid ja jätame ära pigem need üritused, kus võiks inimesed tihedasti kokku puutuda. Siinkandis pole ju künnivõistlusi aastaid olnud. Võistlejatele on ka huvitav, kui on uus koht. Seekord me igaks juhuks ei kutsunud välisvõistlejaid, varem meil on naabermaadest olnud,“ ütles ta, lisades, et tänavune on väike paras võistlus.
Aastakümneid künnivõistlustega seotud Arvi Tammel oli samuti kohal. „Harjumusest,“ nagu ta ütles.
Nii A. Tammel ASi kui ka künniseltsi asutaja Arvi Tammel on käinud Eesti kündjatega nii omaaegsetel NL ja VMN künnivõistlustel.
„Inimene tahab ennast ikka teistega võrrelda, tahtmine saavutada midagi enamat on meil ju veres. Kasvõi naabrist parem olla,“ arutles ta.
„Eestlased olid ju nõukogude liidu paremad kündjad, nii oskuste kui ka tahte poolest,“ meenutas ta. Eesti lipu all, Eesti võistkonnana käisid kündjad ka 1989. aastal Norras.
„Atrade ja künniga on eluaeg jännatud ja nähtud, mis vahe on nõukogude liidu aegsel adral ja mujal tehtud korralikul adral. On kaks tööriista, millest üks on tehtud inimese piinamiseks ja teine töö tegemiseks. Saad pärast pikka tööpäeva vilet lastes koju minna ja tunda rõõmu hästi tehtud tööst. Teisega kirud, vannud ja loobid haamrit nurka,“ rääkis Arvi Tammel.
Äriidee künnivõistlustelt
„Kui me 1989. aastal nägime seda päris tehnikat, mis lääne põllumehel oli kasutada, siis läks hing päris mõruks. Kernelandi tehases käies tekkis mõte, et Eesti põllumeestegi võiks olla korralikud tööriistad. See oli äriidee! Nii hakkas A. Tammel AS Eestimaale atru tooma. „Eestimaa sai neid atru täis müüdud. Ja pöördatru ei olnud enne seda üldse Eestis rohkem kui kolm, needki ilma varuosadeta ja ebaõnnestunud variant. Nii sai esimene päris pöördader 1992. aastal Eestisse toodud. Nüüd ostetakse aastas heal juhul üks tavaader ja ülejäänud on kõik pöördadrad.
See ongi põhjuseks, miks meie põllud on nii siledaks läinud, et neil saavad 10- ja 11-meetrise heedriga kombainidega vilja koristada,“ meenutas Arvi Tammel.
Nii on terve Eestimaa põllupilt on muutunud tänu ühele käigule künni maailmameistrivõistlustele ning seal tekkinud äriideele.
