Euroopat viimastel nädalatel raputanud nn kurgipaanika ei ole Jõgevamaa inimeste ostueelistusi muutnud, sest maakonna poodides on au sees Eesti päritolu köögiviljad ning nende tarbimine pole vähenenud. Juhtunu räägivad Vooremaa vestlusringis lahti Jõgeva Majandusühistu esimees Toomas Vahur, Põltsamaa Majandusühistu esimees Jüri Männiksaar ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Millist mõju on Euroopa “kurgipaanika” Jõgevamaal avaldanud? Kas Hispaania kurke ikka ostetakse?
Vahur: Kui võrrelda juuni algust eelmise aasta juuni algusega, siis tegelikult ei ole me välismaa kurki müünud eelmisel aastal ega sel aastal. Eelmisel aastal oli importkurgi osatähtsus kolm protsenti müügist, sel aastal ei ole üldse müüdud. Kurkide müügile ei ole bakteripaanika küll mingit mõju avaldanud. Muu köögivilja osas on müük pidevalt tõusnud, mitte langenud.
Männiksaar: Meil on kaupluste töötajad öelnud, et Hispaania kurk, mis meile jõudis, oli kaunis kehvakese kvaliteediga. Luunja kurk on küll kallim, kuid kvaliteet on ka väljanägemise poolest nii palju üle, et Hispaania kurgi tarbimine oli minimaalne. Eks see loogiline ole, et masstootmises ongi kaup odavam, kuid masstootmises langeb ka kvaliteet. Koguseliselt ei ole aga tarbimine vähenenud.
Aga vaadake, kui imelihtsalt on võimalik tootjatele põnts panna – informatsiooniga. Läheb üks jutt käima ja mitte midagi pole teha, karju või ära karju.
Peipsi kurk läheb hästi kaubaks
Kokk: Kui seni Luunja kurki kõikjale ei jätkunud, siis nüüd on meil ka Peipsi kurgikasvataja, kes on sama suureks saanud kui Luunja. Suhtlesin mõlema kasvatajaga ja nad ütlesid selgelt välja, et kurki võiks olla rohkemgi, sest välismaist enam ei osteta. Inimene on harjunud head kurki saama. Eelmisel nädalal jälgisin suures ketipoes, kuidas viie minuti jooksul ei võtnud keegi Hispaania kurki, kuid Peipsi kurki võeti päris mitmel korral.
Venemaa on veerandi Euroopa puu- ja köögivilja tarbija ja kui mitu head nädalat pole ta seda ostnud, siis kuhugi tuleb see kaup ju müüa. Tarbijana loodan, et tekib müügisurve ja mingil perioodil on hinnad poodides natuke odavamad. Saksamaal on köögivilja ostmine vähenenud 30-40 protsenti ja see toob kaasa hinnalanguse.
On müügisurvet juba tunda?
Männiksaar: Igaühel oma ametisaladused ja hulgimüüjate seisu ei tea. Hulgimüüja paneb oma sortimendi välja ja kaupluse juhatajal on vaba valik vaadata, mida ta sealt tellib. Informatsioon levib väga kiiresti ja sellest perioodist on inimesel meelde jäänud tunnussõna “kurk”; et kurgist tuleb eemale hoida, sest tundub, et ainuüksi sõnas on juba nakkus sees.
Vahur: Väidaks vastupidi, et tänu lärmile ümber kurgi on mõni klient kurgi enda jaoks avastanud. Asja teine hea külg on see, et tänu sellele jamale pööratakse järjekordselt tähelepanu toiduhügieenile ja see on ainult tervitatav. Mitte ainult gripihooajal ei tule käsi ning puu- ja juurvilju pesta. Väga hea, kui inimene endale teadvustab, et hügieeniküsimustele tuleb iga päev tähelepanu pöörata.
Kokk: Tarbija saab aru, et Eestimaal toodetud puu- ja köögivili on kõige puhtam ja tervislikum. Kui tarbimine suureneb, siis ei pea tootjad ka maksimaalset hinda panema, vaid saavad käibe mahu pealt hinda all hoida. Kurgikasvatus on Eestis saavutanud oma piiri. On kaks suurt tootjat – Luunja ja Peipsi – ja sinna vahele keegi väga tugevalt tulla ei saa, sest kvaliteedi ja hinna vahe ei saa väga suur olla. Praegu pole Eestis tomatikasvatajate poolelt näha ühtegi suurt tegijat ja Eestis kasvanud tomatit näeb poes vähe.
Männiksaar: Intsu talu tomat on, aga vahest mitte kõigis poodides.
Vahur: Eesti tarbija eelistab põhimõtteliselt eestimaist toodet. Küsimus on selles, milline on lojaalsuse hind. On see 10, 30 või 50 protsenti hinnast? Iga inimene määratleb selle enda jaoks. Kui hinnavahe on välismaise analoogiga 50 protsenti, siis osa inimesi minetab lojaalsuse.
Kokk: Hispaania kurk maksab alla euro ja Eesti kurk üle kahe euro. Samas ei ole Hispaania kurgil maitset. Aga Eesti õun maksab turul kaks või kaks ja pool eurot kilo, poes on välismaise õunakilo hind veidi üle euro. Ning kui sealjuures maitsevahet pole, siis võib inimeste hinnatundlikkus olla suurem.
Kliima seab piirid
Euroopas on täheldatud, et kurgipaanika tõttu on hakatud rohkem külmutatud köögivilja ostma. Kuidas meil sellega on?
Vahur: Väga vähe ostetakse. See on kallis ja ega seal mingit kvaliteeti ole.
Männiksaar: Ega kvaliteeti saagi olla, sest viljad on sügavkülmutatud selleks, et need oleksid mingil määral vastuvõetavad, mitte et see toiteväärtust juurde annaks. On leitud lahendus, kuidas teatud vilju pikema aja jooksul elus hoida, kui seal üldse elu sees on.
Milliste köögi-, juur- ja puuviljade osas hoiavad muu Euroopa tootjad jämedat otsa enda käes ja Eesti kasvatajad pole suutnud turgu hõivata? Tomatist oli juba juttu.
Vahur: Tahes-tahtmata ei suuda Eestimaa kõike kasvatada. Praegu ei ole Eestis paprikat, ei saa veel olla punast tomatit, sest aastaaeg on selline.
Männiksaar: Osade aedviljade puhul läheb investeering nii hullult suureks, et kauba hind muutuks kättesaamatult kalliks. Paratamatult paneb kliima piirid, millest üle ei saa.
Kokk: Tomatikasvatus on praegu tühimik ja ma loodan, et Painküla agrotööstusparki hakatakse järgmisel aastal tomatikasvatust rajama. Eellepingud on tootjaga tehtud ja kolme kasvuhoone jaoks on koht sinna planeeritud.
Vahur: Tomativajaduse võime oma toodanguga ära katta kaks kuud, aga kümme kuud aastas peab seda mujalt sisse vedama.
Kokk: Oma kurk on märtsi lõpust novembrini olemas. Peipsi Kurk paneb kasvatab kolme külma kuu jooksul ainult taimi ette.
Vahur: Luunja kurki sel ajal tuleb, aga see on siis kaks korda kallim kui liha.
Kokk: Ilmselt on aeg taas hakata väikepõllumajandust viljelema, nagu kooperatiivid omal ajal. Jagada näiteks 60-70 hektarit maad kahe- kuni neljahektaristeks tükkideks, kus inimestele antaks võimalus kasvatada kas maasikat või mida iganes. Rajatakse veevarustus ja külmhoone, ning hulgiostja ostab samast külmhoonest selle kokku.
Vahur: Aivar, Sa unustad toidukontrolli täiesti ära. Kui 70 hektari peal on 70 tootjat, siis iga tootja, iga partii tuleb eraldi analüüsida.
Kokk: Maasikakasvatajad just nii töötavad. Keegi paneb maasika kasvama, keegi sõstrapõõsad, kellelgi on vaarikad. Ega ma mõtlegi kurki ja tomatit.
Vahur: Mäletan väga hästi Vene aja lõppu, kui kurki ja tomatit kasvatati. Et kurk ei jääks haigeks, siis pandi igasse kurgi istutusauku fundasooli. Näiteks Valgevenes on lubatud fundasooli kasutada ainult iluaianduses, isegi teravilja ei lubata sellega töödelda. Väiketootjate puhul ei tea me, mida ta teeb ja mida kasutab. Vastutus väheneb.
Kuidas on kohalikul kasvatajal võimalik oma viljad kaupluste müügiletile tuua?
Vahur: See sõltub tootmise suurusest. Kui on juba suhteliselt suured kogused, läheb keeruliseks, ja kui on väikesed kogused, läheb samuti keeruliseks. Aga poed sõlmivad otselepinguid küll.
Männiksaar: Nagu ennist rääkisime, siis tervisekaitsenõuded on endiselt püsivad. Milliste koguste puhul on inimesel mõttekas sellega tegelda? Seda ei saa ilmselt praktiseerida, et ahhaa, mul jäi kott kartuleid üle, lähen viin poodi.
Kokk: Suur kõrvitsakasvataja Pajusi vallas müüb oma toodangu Felixile. Tänased tootjad püüavad endale partnerid leida, kes on nende kindel ostja. Ja kui koostöö hästi läheb, on mõlemad pooled rahul. Ühe kotiga müüjal pole aga täna võimalik kaubandusketti pääseda, see peaks olema väga erandlik.
Männiksaar: Mesi tuleks kõne alla.
Vahur: Meie ostame otse tootjalt mett, kurki, kartulit, küüslauku, tomatit, rabarberit.
Kuidas kaubandusel praegu läheb? Suured hinnatõusud on toimunud ja käibed on ilmselt tugevalt kasvanud?
Männiksaar: Rahakäive on kindlasti kasvanud.
Vahur: Käibe kasv on enam-vähem korrelatsioonis hinnatõusuga, kuid müüdud kauba maht ei ole oluliselt suurenenud. Hinnatõus ei ole peatunud, sest kui tõuseb elektri, vedelkütuse hind, aktsiisid…
Männiksaar: Ei saa rääkida suurest tulu teenimisest, sest kõik sisendid kallinevad. Tarbijal on oht jääda haamri ja alasi vahele, et pole enam raha osta.
Kas jaanipäeva “strateegilistele“ kaupadele, nagu lihatooted, alkohol pannakse pühade eel natuke hinda juurde ka, sest nagunii ostetakse?
Männiksaar: Sellist teadlikku taktikat ei ole. Küllap aga tootjad teevad sooduspakkumisi kogu turu jaoks.
Vahur: Kaubanduses ei ole võimalik seda teha, sest kui me hakkame oma 20 000 artiklis tegema erandeid, siis lõpuks läheb meil hinnakujundus käest ära.
Kokk: Kauplusi on nii palju, et kokku leppida pole võimalik.
Küsis ARVED BREIDAKS
