Diabeet kui haigus on kaaslaseks elu lõpuni. Haiguse ravi ja võimalused selle kontrolli all hoidmiseks muutuvad aga järjest moodsamaks.
Diabeet – varasema nimetusega suhkruhaigus – on ainevahetushaigus, mille puhul inimese kõhunääre ei tooda piisavalt või üldse insuliini. Sõltuvalt haiguse kulgemisest tuntakse esimese ja teise tüübi diabeeti.
Juba 17 aastat ehk 2000. aasta 18. maist tegutsev Jõgevamaa Diabeetikute Selts pakub suhtlemise ja silmaringi avardamise ning seminaridel, ühisüritustel ning reisidel osalemise võimalust selle haiguse põdejatele, nende pereliikmetele ja lähedastele. Rahvusvahelise diabeedipäeva (14. november) eel toimunud vestlusringis rääkisid seltsi juhatuse esimees Aavo Aru ja liikmed Urve Mölter, Helgi Ani ja Arno Kesküla haigusega toimetulemisest, vajalikust toetavast keskkonnast ja ühiskondlikust hoiakust.
Igal haigel oma lugu
Igal Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi liikmel on haigusega seotud oma lugu. Aavo Aru tundis oma töökabinetis pidevat janu ja juba lõunatunniks oli karahvinitäie vett ära joonud. Arno Keskülal avastati diabeet operatsiooni eel, kui anestesioloog proove vaatas. Helgi Ani on arvamusel, et temal soodustas diabeedi väljakujunemist füüsiliselt raske põllutöö. Urve Mölter peab võimalikuks põhjuseks ühekülgset toidurežiimi, milles oluline koht oli ilma nahata kanakoival.
“Haigestusin diabeeti 1976. aastal. Toona oli jaoskonnaarstil veresuhkru mõõtmiseks üks glükomeeter. Analüüsi tulemuse said teada nädala pärast. Praegu on igal diabeetikul kodus glükomeeter, mida saab perearstidelt tasuta. Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi esinduse hiljutisel külaskäigul Viljandimaa diabeediühingusse kuulsime, et ühel selle liikmel on viis glükomeetrit. Ühe glükomeetriga saab veresuhkrut mõõta keskmiselt kuus- või seitsesada korda,” ütles Aavo Aru.
“Insuliini süstimiseks on apteegis saada peened ühekordseks kasutamiseks mõeldud nõelad. Soovitatakse kasutada üks nõel üheks korraks ja teisiti pole võimalikki. See on tingitud hügieeninõuetest,” märkis Helgi Ani.
“Diabeetikutest laste tervisliku seisundi kontrolli all hoidmiseks on insuliinipumbad, mille ostmist toetab teatud tingimustel osaliselt ka haigekassa. Haigekassa panustab täiskasvanutegi diabeediravisse. Arvestades ravimite kõrgeid hindu on diabeediga oma rahakoti arvelt ka üsna raske toime tulla,” tunnistas Urve Mölter.
Vaja kindlat režiimi
Aavo Aru sõnul peab diabeetik alati arvestama, mida sööb ja joob. “Tablettide võtmine ja süstimine nõuab kindlat režiimi. Diabeetik võib endale vahel lubada ka magusat, näiteks koogikese, kuid sellest sõltuvalt tuleb arvestada süstladoosi. Muidugi on olulised üldised tervislikud eluviisid. Usun, et mul on õnnestunud juba üle neljakümne aasta diabeediga elada tänu sellele, et ma pole suitsetanud.”
Märkimisväärset huvi Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi tegevuse vastu on äratanud teabepäevad. Arno Kesküla sõnul oli tal pärast haigusest teadasaamist tunne nagu puu otsast alla kukkunul. “Ega kõike vajalikku ju ise teagi ja kohe ei oska ka infot otsida. Lugesin kuulutust Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi korraldatavast teabepäevast, kus räägiti nüüdisaegsetest ravimitest. Otsustasin seda oma kõrvaga kuulda. Nii tekkiski mõte seltsi liikmeks astuda.”
Helgi Ani kinnitusel saavad nad loengutel uut infot. “Tartus oleme kuulnud tunnustatud toitumisteadlase professor Mihkel Zilmeri väga huvitavat ja õpetlikku esinemist. Zilmer on kritiseerinud ka apteegikaubandust, milles prioriteetne pole mitte kliendi teenindamine, vaid ärihuvid.”
Urve Mölter meenutas, et ühe Jõgevamaa linna apteegis polnud insuliini saada. “Sealt öeldi, et selle apteegiketi apteekides puudub insuliin üldse. Samas linnas paikneva teise keti apteegi kohta ei teatud midagi öelda. Seal oli aga insuliin müügil. Hoolimata erinevatest firmadest võiksid apteekrid niisugust infot siiski teada ja avaldada.”
Heaks partneriks Jõgeva haigla
Aavo Aru ütles, et lisaks meedikutele ja tervishoiutöötajatele on diabeetikute seltsi teabepäevadel loenguid pidanud ka sotsiaaltöötajad, turvalisuse ja päästeteenistuse asjatundjad, omavalitsustegelased ja inimesed teisteltki elualadelt.
Aru sõnul on Jõgevamaa Diabeetikute Seltsile heaks koostööpartneriks Jõgeva haigla, kus on pakutud saali teabepäevade läbiviimiseks. “Saali remondi ajal olid teabepäevad Jõgeva linnaraamatukogus. Head suhted on olnud senise Jõgeva linnavalitsuse ja Jõgeva vallavalitsusega, samuti teiste omavalitsustega. Nii on avanenud võimalused kokkusaamiste korraldamiseks maakonnakeskusest kaugemalgi, näiteks Mustvees.”
“Loodame, et koostöö jätkub ka pärast hiljutisi valimisi moodustunud omavalitsustega. Arvestades, et kõigil pole autot või tervist selle juhtimiseks, on väga vajalik hästi toimiv ühistransport jõudmaks apteeki, perearsti vastuvõtule,” märkis Urve Mölter.
Jõgevamaa Diabeetikute Seltsil on püsivad suhted sarnaste ühendustega teistes Eestimaa paikades: Viljandi-, Järva- ja Põlvamaal ning Sakus. Käiakse külas ja võetakse külalisi vastu.
“Sõidame ekskursioonidele Eestimaa looduskaunitesse ja kultuuriloolistesse paikadesse. Kui bussis ruumi, saavad kaasa tulla ka meie liikmete lähedased, sõbrad ja tuttavad,” rääkis Aavo Aru.
Tema sõnul teevad diabeedialaseks teavitus- ja organisatoorseks tööks palju tänuväärset Eesti Diabeediliit ja Eesti Endokrinoloogide Selts. “Meie seltsi tegevuse vastu tunneb püsivat huvi Jõgeva haigla endokrinoloog Hille Kruse. Vastutulelikuks katusorganisatsiooniks on seltsile Jõgevamaa Puuetega Inimeste Koda. Oleme Jõgevamaa Koostöökoja liikmed ja osaleme organisatsiooni korraldatavatel õppepäevadel ja teistelgi sündmustel.”
“Kui tervis vähegi võimaldab, on oluline, et haigusega üksinda tuppa ei jäädaks. Tuleb suhelda, jagada saatusekaaslastega oma muresid, kogemusi ja rõõme. Omandada tõve ja selle raviga seonduvaid vanu tõdesid ja uut teavet,” lisas Urve Mölter.
“Praegu on meie seltsis 106 liiget. Tervis lubab aktiivselt tegevuses kaasa lüüa umbes pooltel. Oodatud on uued liikmed nii patsientide kui ka nende hulgast, kellele diabeet ja sellega seonduv ühel või teisel moel korda läheb,” märkis Aavo Aru.
Diabeediseltsi järgmine teabepäev toimub 9. novembril Jõgeva haigla saalis, siis on teemaks huumor ja naer.
Teadmishimulised Jõgevamaa Diabeetikute Seltsi liikmed on huvi tundnud ka selle haiguse ajaloo vastu. “Esimene teadaolev diabeedi kirjeldus pärineb Kreeka aladelt II sajandist. Ravi jaoks revolutsioonilise avastuse tegid 1921. aastal Kanadas Toronto ülikooli teadlased Frederick Banting ja Charles Best, kes eraldasid koera kõhunäärme ekstrakti ja süstisid seda teisele koerale, kellel kõhunääre oli eemaldatud, mistõttu tema organism insuliini ei tootnud. Tulemuseks oli veresuhkru langus. Tänu avastusele algas esimese diabeedihaige patsiendi – 14aastase poisi ravi jaanuaris 1922. Samal aastal pälvisid Banting ja Best insuliini avastamise eest Nobeli preemia.
Kaua aega kasutati raviks loomade (veised, sead) kõhunäärmest puhastatud insuliini. 1980. aasta alguses hakati geenitehniliselt valmistama iniminsuliini. Vastavad geenid viiakse bakterisse Esherichia coli ja pannakse tootma insuliini,” rääkis ühenduse eestvedaja Aavo Aru.
JAAN LUKAS
