Jõgevalt pärit Eesti muusika- ja teatriakadeemia üliõpilane Anita Maasalu pälvis helilooja Artur Lemba (1885–1963) nimelise stipendiumi. Stipendiumi eesmärk on toetada heliloomingu, klaveri- ja muusikateaduse üliõpilaste loomingulist tegevust, samuti Artur Lemba või temaga seotud tegevuse uurimist.
Anita Maasalu sõnul tekkis tal muusikahuvi iseenesest ja päris väiksena. „Armastasin väga laulda ja seda märkas minu lasteaia muusikaõpetaja. Nii sattusin umbes viieaastaselt laulustuudiosse. Jõgeva muusikakooli minek oli sellele juba üsna loomulik jätk. See, et just klarneti valisin, on siiani suur mõistatus, sest keegi seda mulle teadaolevalt ei soovitanud. Ilmselt olin näinud kusagil selle instrumendi pilti ja see tundus sümpaatne. Arvatavasti just tänu klarnetile olen aga tänaseks muusika juurde jäänud.“
Jõgeval lõpetas Anita põhikooli. Gümnaasiumis jätkas Tallinna reaalkoolis, paralleelselt õppis ta Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis.
Tundide viisi harjutamist
Klarnetiõpingutega jätkas Anita Maasalu esialgu ka Eesti muusika- ja teatriakadeemias. „Huvi muusikateaduse vastu oli muidugi juba siis olemas, nii et klarnetiõpingute kõrval hakkasin end Otsa koolis muusikateaduse alal täiendama. Kuidas selleni jõudsin, on raske öelda. Interpreediks õppimine tähendas suuresti tundide viisi üksinda pilli harjutamist, aga ilmselt tekkis mul sealjuures süvendatud huvi muusikat ka mõtestada ja süvitsi uurida. Nii otsustasin aasta hiljem akadeemias eriala vahetada ning praegu õpin muusikateadust ja muusikakorraldust. Bakalaureuseastmes teevad selle eriala tudengid esimese kahe aasta igal semestril ühe proseminaritöö, tutvudes nii muusikateaduse nelja põhisuunaga. Kolmandaks aastaks peaks olema enda jaoks juba leitud meelepäraseim valdkond, milles teha seminaritöö. Mina olen praegu teise aasta tudeng, nii et olen seni jõudnud kirjutada kolm uurimistööd.“
Eesti muusika- ja teatriakadeemia raamatukogusse sattus ta tööle tänavu sügisel üsna juhuslikult.
„Poole kohaga on see õpingute kõrval ideaalne töö, sest viibin kogu aeg samas majas ja vajadusel saab töölaua tagant otse loengusse minna. Meil on kogus märkimisväärne hulk noote, raamatuid, perioodikat ja helisalvestisi, samuti ka prii ligipääs erinevatele rahvusvahelistele andmebaasidele, nii et suurema osa enda uurimistöödeks vajalikust kirjandusest ja noodimaterjalidest olen meie raamatukogust kätte saanud. Meie kogu ei ole mõeldud ainult tudengitele ja õppejõududele, vaid ka juba tegevatele muusikutele, muusikauurijatele ja teistele huvilistele, nii et selle põhjalik tundmaõppimine on kahtlemata suureks eeliseks nii praegu kui ka tulevikus.”
Konservatiivse maitsega
Artur Lemba nimelise stipendiumi laureaat avaldas arvamust, et praegusel ajal pole Lemba ehk kõige tuntumate ega esitatumate Eesti heliloojate seas. „Võib-olla on ta tuntum isegi pianistina, aga ta on kirjutanud hulga romantilisi traditsioone järgivaid klaveri- ja keelpilliteoseid ning ka sümfooniaid ja oopereid. Ilmselt tema klaverimuusika ongi see, mida tänapäeval kõige enam mängitakse ja tuntakse. Kuna Lembal ei ole elavaid järeltulijaid, laekuvad tema autoritasud kultuuriministeeriumile ning tänu sellele on võimalik ministeeriumil temanimelist stipendiumi välja anda. Lemba õppis Peterburi konservatooriumis, nii et tema loomingus on tuntav vene koolkonna tugev mõju. Seega arvan, et Lemba muusika võiks kindlasti olla meelepärane inimestele, kellele sümpatiseerivad näiteks Rimski-Korsakov, Tšaikovski, Glazunov jne. Lemba oli oma muusikalistes eelistustes küllaltki konservatiivse maitsega, oma kaasaegseid ja uuendusmeelsemaid heliloojaid ta eriti ei armastanud. Seda tõendab nii tema loominguline käekiri kui ka arvukad kontserdiarvustused.”
Usutluses Vooremaale mõtestas Anita Maasalu lahti ka koroonaviiruse aasta mõju klassikalise muusika esitamisele. „Lahendusi otsiti selleks seinast seina, alustades muusikute koduvideotest Facebookis ja lõpetades päris uute voogedastusplatvormide loomisega, millest tuntumad ja eelkõige klassikalisele muusikale spetsialiseerunud on Eestis ehk ERSO TV ja Benedict Television.
Omamoodi saatuse irooniana sattus samale aastanumbrile ka digikultuuri teema-aasta, nii et sel teemal on tänavu ohtralt kirjutatud ja arutletud.
Muidugi peab olema tänulik, et muusika- ja üleüldse kultuurielu on vähemasti sügisel ikkagi väga pikalt toimida saanud. Mõne kontserdi võib ju veebiülekande või raadio vahendusel ära kuulata, aga tegelikult pole ma veel kohanud ühtegi inimest, kes eelistaks ülekannet päris kontserdikülastusele. Aga kui minna muusika esitamise juurest selle allikate juurde, siis Eesti teatri- ja muusikamuuseumis algas tänavu suuremahuline digiteerimisprojekt, mille käigus digiteeritakse üle 4000 Eesti heliloojate teose, tehes need nii huvilistele lihtsamini kättesaadavaks. Nii et digikultuuri jaoks on 2020 olnud kahtlemata viljakas aasta.
Pean tunnistama, et satun viimasel ajal Jõgevale küllaltki harva, nii et siinse kultuurieluga ma hästi kursis ei ole. Aga usun, et Jõgeva muusikakool oli enne ja on ka nüüd suurepärane koht, kust võib saada muusikahuvi terveks eluks. Ja see ei pea tingimata tähendama professionaalseks muusikuks saamist, kuid juba oskus natuke mingit pilli mängida on väärtus, mida igaühel ette näidata ei ole,“ rääkis Anita Maasalu oma seostest lapsepõlve kodupaigaga.
JAAN LUKAS
