Aprilli keskel startis Jõgeva linnast buss, kus oli 13 noort inimest ja kolme juhendajat. Reis viis Lapimaale, et tutvuda FENIX- programmi raames soome ja rootsi noortega.
Jõudnud laevaga Helsingi sadamasse, istusime bussi, päeva viimaseks sihtpunktiks Loimaaa. Peatusime Kannisto farmis.
Olime farmist vaimustuses. Kui tavaliselt seostub sõnaga “farm” midagi räpast, kus on palju loomi, siis loomi oli farmis tõesti rohkem kui meie vanavanemate taludes, aga kõik oli seal väga hoolitsetud ja korras. Toad olid sisustatud maalähedaselt, kõik detailid olid kodused.
Eriti avaldas muljet peamaja, kus me söömas käisime. Meie söögisaaliks oli talveaed, kus olid fotod Kannisto farmist läbi aegade. Reedene päev jätkus Harjureitti matkarajal. Seal näidati meile Myllylampi pisikest, aga kuni kaheksa meetri sügavust järve. Nägime ka haruldaste lindude pesitsemispaika.
Teine päev viis meid Loimaa keskusse. Ees ootasid töötoad, kus tegutsesime koos teistest rahvustest noortega. S’is, kus osales enamik meie Jõgevamaa noormehi, loodi virtuaalset kujutist Fenixlandist. See oli midagi SIMS arvutimängu sarnast, kus saab arvutis kujuteldavat elu elada. Raadiotöötuba andis noortele võimaluse koostada mõneminutiline heliklipp, kus jutustatakse üks lugu.
i
Üllatavalt populaarseks osutusid õuduslood. Loomeinimestele oli teatri, draama ja improvisatsiooni töötuba. Asjaosalised olid vaimustuses.
Kulminatsioon Loimaa keskuses
Kui päeva alguses oli improvisatsioon kohmakas, siis päeva lõpus lauldi suisa ilma ettevalmistuseta. Ühe töörühma ülesandeks oli filmi tegemine, kus noored said vabad käed. Loomulikult asuti otsemaid iseendid filmima, kuid tehti ka intervjuusid.
Töötubade kulminatsioon sai teoks Loimaa keskuses. Õhtuse üritusena peeti ettekandeid. Second life’i noored näitasid oma tööd ja väitsid, et ajanappuse tõttu päris valmis ei jõutud. Raadio töörühm esitas oma lindistusi ja samuti näitasid filmirühma noored oma klippe. Töörühmade esitluse lõpetasid teatri-, draama- ja improvisatsiooninoored koos juhendajatega. Mängiti päeval tuttavaks saanud mänge, kus siiski palju improviseerida tuli. Õhtut jäid lõpetama kaks kohalikku noorteansamblit, kes esitasid nii tuntud lugusid kui ka omaloomingut.
Bussireis Lapimaale
Kolmanda päeva hommik algas kodukohatutvustustega. Seejärel ootas ees ligi 800 kilomeetri pikkune bussisõit Lapimaale. Bussisõit oli tore. Eestlased, nagu enamasti ikka, hoidsid omaette. Sellegipoolest oli huvitav üksteisega lähemalt tuttavaks saada.
Kui me Loimaale jõudes arvasime, et enam paremaks minna ei saa, siis Lapimaal selgus, et olime eksinud. Järgneval kahel päeval oli meie koduks Santa Sport hotell. Jällegi olid erinevast rahvusest noored tubadesse läbisegi majutatud.
Neljanda päeva hommikul anti meile kaelapaelad, mis kinnitasid, et osaleme FENIX projektis. Seejärel jagati meid uutesse rühmadesse, millel loomade nimed. Päev jätkus Rovaniemis linnaorienteerumisega. Taas hotelli jõudnud, ootas meid ees kauaoodatud sõit jõuluvana juurde. Lasime end koos jõuluvanaga pildistada, jäädvustasime hetked polaarjoone juures ning külastasime suveniiripoode.
Pärast jõuluvana külastust ootas ees veidi sportlikum päevakava. Oma rühmadega käisime mängimas frisbee- golfi ja bowlingut ja kes tahtis, sai ka hotelli ujulas möllata. Õhtul tähistasime Lapimaale jõudmist Ounasvaara suvemajas. Seal olid korraldajatel välja mõeldud põnevad tutvumismängud.
Kuidas põhjapõtradega toime tulla
Viies ehk eelviimane päev oli väga sisukas. Taas tegutsesime töötubades. Külastati põhjapõdra töötuba, kus räägiti globaalsest soojenemisest, söödi põhjapõdra lihast valmistatud hamburgerit ning visati lassot. Põhjapõdrafarmi omanik andis meile ülevaate elust nende eriliste loomadega. Paljudel oli eriline ja esmakordne kogemus ka loomade nägemine ja paitamine. Käsitöötöörühmas saime valmistada põhjapõdraluudest ehteid, lumeskulptuuride töörühm valmistas Ounasvaara suvemaja juurde šabloonide abil lumekujusid. Üks põnevamaid töörühmi oli see, kus Hiina noored õpetasid meid paberist voltima ning oma emakeeles kirjutama. Sama õpetas ka noormees Bangladeshist. Kõige rohkem elevust tekitas Bangladeshi naine, kes tegi soovijate kätele hennamaalinguid ja rääkis oma kodumaa naiste traditsioonist pulmade eel oma kätele joonistada.
Ounasvaara suvemajas autasustati tublimaid ning veedeti ühiselt aega. Kogu seltskond jaotati kaheks. Vahetustega käidi õues, kus juba tuttav põhjapõdrafarmer viis lõkke ääres läbi rituaali, tagudes šamaanitrummi. Ta lubas, et järgmises elus oleme me kõik põhjapõdrad, kui me tema joonistatud sarvi endalt kolme tunni jooksul maha ei pese.
Viimane päev algas juba kell viis hommikul. Meid ootas pikk bussisõit Helsingisse, et laevale jõuda.
Kogu reis oli muljeterikas ja lõbus. Ilmselt ei hakka me kunagi harjuma rootslaste ülilõbususega ja soomlaste üleköetud saunaga, kuid kindel on, et eestlased hoiavad kokku. Kogu reis andis ka suurepärase inglise keele praktika ja parandas meie suhtlemisoskust. Suured tänud imelise seltskonna eest, Danno Nool, Deivi Nool, Mikk Tutt, Eger Koger, Egert Saar, Virgo Hallik, Valdor Reigo, Riin Juurma, Riin Teugijas, Tõnis Korts. Ja kõige suurem tänu meie juhendajatele, kelleks olid Kaija Raud, Valdi Reinas ning Aive Tamm. Nüüd jääme ootama, et naaberriikide noored meile külla tuleksid.
i
KATI ROHTLA
