2013. aasta mais Jõgeval esimest korda avalikult lavale astunud ansambel Ropka sai valmis esimese stuudios salvestatud loo “Koidiku eel”. Vooremaale rääkisid muusikakollektiivi tegemistest bändi liikmed Karl Sakrits, Tanel Sakrits, Karl-Elias Teder ja Peeter Priks.
Loo lindistas Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia stuudios helitehnoloogia teise kursuse tudeng Judith Parts, kes pala hiljem ka valmis miksis. Seda saab kuulata veebist Soundcloud keskkonnas. 2014. aastal võttis Ropka oma muusikute õpingute ja ajateenistuse tõttu hoo maha, kuid mullu sügisest on kultuuriakadeemia noored jälle kokku viinud ning tahe muusikat teha pole kuhugi kadunud.
Kuidas jõudis teie lugu “Koidiku eel” salvestamiseni? Mida tuli selle nimel teha?
KARL: Selleks tuli suuremal osal bändist Viljandisse õppima asuda.
TANEL: Valitud looga tuli teha proovis tööd, et loo vorm ja tempo oleksid salvestama minnes paigas ja oma parimas variandis.
KARL-ELIAS: Lugu sai tehtud tänu sellele, et Viljandi kultuuriakadeemias on eriala helitehnoloogia, mida ma õpin. Muidugi tuli bändil selle nimel kõvasti proove teha.
Kui pikk oli protsess laulu kirjutamisest salvestamiseni?
KARL: Lugu on kirjutatud 2013. aasta kevadel Tartus ja salvestatud 2015. aasta detsembris Viljandis, see teeb siis pisut alla kolme aasta. Kuigi ega see päris valmis veel ei ole ka – see on esimene stuudiosalvestis ja juba seda kuulates on tekkinud ideid, mida veel pisut muuta, kuhu midagi lisada.
Millise kogemuse ansambel stuudios sai?
TANEL: Eks see kogemus paneb proovile. Tehakse ju mitu võtet ja mõnikord on üks või teine koht parem. Siis vahepeal kuulatakse, kuidas sai, ja siis jälle mängima. Kokkuvõttes tuleb usaldada helitehnikut, kes puldis istub ja läbi kõrvaklappide tegutsemist suunab. Suurepärane kogemus!
KARL-ELIAS: Minule oli see eriti hea kogemus, sest õpingi koolis sellel erialal. Bändile oli see esimene stuudiokogemus ja sai end korralikult proovile pandud – metronoomi peale mängimine ja musitseerimine kellegagi, keda kuuled kõrvaklappidest.
Kuidas te esimest salvestatud lugu iseloomustate?
KARL: Elurõõmus.
TANEL: Optimistlik, täis olemise vahvust ja rõõmu.
PEETER: Täiesti pingevaba.
KARL-ELIAS: Isamaaline.
Mida soovite kuulajale oma muusikaga öelda?
KARL: Minu jaoks on olnud vähemalt mu enda kirjutatud lugude juures põhirõhk sõnadel ja emotsioonil. Kõik lood on hetke ajel kirjutatud ja need hetked on jäänud kuidagi rinna sisse helisema, kuni neist on saanud laulud. Eesti keeles on meie laulud eelkõige seepärast, et nende hetkede kirjeldamiseks paremat kui oma emakeel minu jaoks ei ole. Muidugi, kui keegi bändi liikmetest peaks ühel päeval tundma tungivat kutset kirjutada üks venekeelne romanss või ingliskeelne eurolugu, ega me kätt ette ei pane ju! Tore on uusi asju katsetada. Kuigi ma usun, et suurem osa meie repertuaarist jääb ikkagi eesti keeles kõlama.
TANEL: Ma arvan, et iga kuulaja võib leida selles midagi erinevat, kuid tuttavat. Muusika ise on universaalne keel, mida kõik tunnetame. Võiks ehk öelda, et isiklikult ma ei taotle seda, et meie muusika peaks kedagi kindlasti kõnetama. Mulle meeldib lihtsalt seda edasi anda ja teistega jagada. Ning kui see juba kas või ühele inimesele korda läheb, on asi õnnestunud.
Alustasite tegevust 2013. aasta mais ja andsite esimese kontserdi Jõgeval. Mis sellest ajast meenub? Kui palju on ansambel selle ajaga muutunud/arenenud?
KARL: Toona alustasime üsna õhinapõhiselt. Suur osa bändiliikmeid olid küll Jõgeval koolis käinud, kuid mitte siin koos bändi teinud. Elutee viis meid kõiki Tartus õppimise ajal kuidagi kokku ja tuli hull idee proovida bändi teha, enese rõõmuks eelkõige. Kuigi jah, see aeg, mai 2013, on meil küll sümboolne sünnipäevakuu esimese etteaste tõttu, aga eks need bändimõtted mõlkusid juba varem peas. Olime Taneliga kahekesi varem paaril korral Jõgeval üles astunud mõne omakirjutatud looga ja Jõgeva linnapäevadel toimunud noortebändide kontsert andis viimase tõuke koosseis kokku panna.
TANEL: Kindlasti on palju muutunud. Algus oli üsna tahtejõu küsimus. Tegime isegi algselt lugude õppimiseks proove eraldi, mina tegin Arturiga (Artur Aunap – toim) ja Karl koos Karl-Eliasega. Päris esimest korda tegime neljakesi proovi alles nädal enne Jõgeva esinemist. Ning enne seda proovi polnud Artur ja Karl-Elias näiteks veel ametlikult tuttavadki. Praeguse ja selle esimese kontserdiga võrreldes on muutunud kindlasti see, et mängisin 2013. aasta Jõgeva linnapäevadel ainult kitarri. Sellel hetkel olime alles neljakesi ka, sest Steven liitus meiega prooviruumis järgneval suvel. Siis olid mul vahepeal umbes pooltes lugudes kitarr ja teistes mandoliin. Praegu mängin enamasti mandoliini, sest see pill on mul Viljandis erialainstrumendiks pärimusmuusikas ja väga hea kitarrist ju bändis olemas. Varem laulsin ma oma laule enamasti ise. Aga otsustasime uuesti tegutsema hakates, et kuna Karl on siiski frontman-laulja, siis võrreldes varasemaga laulab tema nüüd kõiki laule.
KARL-ELIAS: Meenub tegemise rõõm. Head sõbrad ja oma muusika, see ongi Ropka, ja nii algusest peale. Praeguseks oleme kõvasti edasi jõudunud, repertuaar on laienenud ja palju pillimängu õpitud. Bändi koosseis on muutnud ka ansambli muusikalist keelt.
Kes moodustavad praegu Ropka põhituumiku?
KARL: Ei saa öelda, et meil oleks põhituumik, kõik panustavad oma oskustega ja oma võimete piires. Päris algsest koosseisust on praegusel hetkel peale minu ansamblis alles Tanel Sakrits ja Karl-Elias Teder. Artur Aunap oli ka veel hiljuti meiega ja teda kuulete salvestisel kontrabassi mängimas, aga ega see ülikool pole meelakkumine ja praegu vähemalt leidis Artur, et ta ei suuda bänditegemisse nii palju panustada, kui tahaks. Uue bassimehe otsingud on olnud mõnevõrra edukad, aga kindlat nime veel välja öelda ei julge. Esimene oluline koosseisumuudatus toimus aga juba möödunud sügisel, kui me neljakesi Viljandis taas kokku saime. Siis asendus senine kitarrist Steven Heinola praeguse kitarrivirtuoosi Peeter Priksiga. Stevenil oli lihtsalt Tartus piisavalt tegemist ja proovide tegemise mõttes oli loogiline, et leiame kellegi, kes elab samas linnas.
TANEL: Bänd on saanud sõpruskonnaks. Põhituumikut ei saa määratleda. Eriti ka algusaegadel, kui sai käidud nii kahekesi, kolmekesi kui ka kuuekesi etteasteid sooritamas. Kahekesi algul Karliga, saateks vaid kitarr. Meenub ka seik, kus Arturiga sai kahekesi tehtud üks suts. Kolmekesi on ka käidud erinevalt: Karl, Artur ja mina või Karl-Elias, Artur ja mina. Ühel veidi kaalukamal mängul 2013. aasta sügisel ei saanud Karl Viljandist Tartusse tulla, kuid kõik teised olid olemas ja tegime neljakesi etteaste ära. Lihtsalt sel korral pidin ise tema asemel eeslaulja rolli täitma. Elu on ootamatusi täis. Ning eks me proovisime võimalikult palju end näidata ja haarasime ka väiksematest võimalustest kohe kinni, nii et kohati tuli üsna mitmeid planeeritud väiksekoosseisulisi etteasteid. Kuuekesi olime näiteks 2014. suvel juunikuus, kui andsime oma viimase avaliku etteaste Tartus enne pausi. Kuues mees meie bändis oli hea sõber ja minu gümnaasiumiaja klassivend Rein Pluum, kes mängis siis meiega ukulelel ja sahistil. Praegu elab ja töötab ta endiselt Tartus ja hoiab end meie tegemistega kursis. Käin tal külas, kui aega leian, sest sõbrad oleme senini.
Jah, osade pillide taga on juba teised näod kui alguses, kuid kindlasti me ei unusta neid, kes on seal varem olnud ning seeläbi kasvatame järjekindlalt seda sõpruskonda, milleks Ropka on kujunenud.
KARL-ELIAS: Kõik on võrdsed ja panustavad muusikasse võrdse osa.
Miks on ansambli nimi Ropka?
KARL: See on minu süü. Kui meil see päris esimene esinemine oli Jõgeval, siis küsis Nele Graverson, kes seda noortekontserti korraldas, mis meie koosseisu nimi on – et on vaja plakateid trükkida. Ja vastust oli vaja kohe. Et kontserdi peaesineja oli Põhja-Tallinn, siis ma nii naljaga pooleks ütlesin, et Lõuna-Tartu. Kuidas sellest täpselt Ropka sai, ei mäletagi enam. Kas oli see kohe või paar päeva läks mööda. Igatahes tuli ühel hetkel idee, et võiks olla mingi konkreetne Tartu linnaosa ikkagi. Ja Ropka kõlab ju hästi. Pealegi on see ühe kuulsa kivivalvuri nimi ka!
Kus ja kui palju käite esinemas? Millal võib teid Jõgeval kuulda ja näha?
TANEL: Neid esinemisi ikka vaikselt tuleb. Huvitav oli ka see, et kui mina ja Karl-Elias olime pausiaastal kaitseväes teenistuskohustusi täitmas, siis vahepeal võeti ühendust ja uuriti, kas saaksime kuhugi tulla. Viimati esinesime detsembris Jõgeva põhikooli jõuluaktusel, enne seda sealsamas Jõgeva kultuurikeskuses novembris isadepäevaüritusel “Iga issi pühapäev”. Detsembris oli ka meie esimene esinemine Viljandis “Jõuluhansal”. Järgmine etteaste viib meid tagasi oma algusaegade linna Tartusse, kus sai esimesel tegutsemisaastal mitmeid etteasteid tehtud. Nimelt toimub sõbrapäeva special NOËPiga 12. veebruaril Rotalias. Oleme siis soojendusbänd. Seda korraldavad Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilasesindus ja korp! Rotalia. Jõgevale jõuame ja tahame tulla kindlasti ka veel ja veel. Kuid praegu pole veel kindlaid plaane, et millal või kus või kuidas.
Kui paljud lood on teie enda kirjutatud? Millest saate inspiratsiooni?
KARL: Meie lood on kõik päris algusest lõpuni ise kirjutatud. Seepärast on raske ka repertuaari kohe väga suureks ajada. Lood võtavad küpsemiseks aega. Inspiratsiooni nendeks pakub eelkõige elu ise, esimestes lugudes eelkõige Tartus veedetud aastad.
TANEL: Lood sünnivad üsna spontaanselt. On mõni väike nali või ilu või suisa ka nutupisar. Tihtipeale kuskil mõttepiiril olev hägune viisijupp või sõnadefraas. Aga põhiline on minu jaoks meelestatus, emotsioon. Sõnad aitavad kaasa, aga mõnikord sõnad ei pruugi ega peagi “mõistlikud” olema. Mõnikord sünnib lugu sõnadest, teinekord viisist. Elu oma oluga inspireerib kõige rohkem.
Varem sai lugusid vormi sätitud nii, et Karl tuli minu juurde (tavaliselt kõrvaltuppa) ja ütles. et vaata, mis siia alla saab kitarriga akordideks mängitud. Ise samal ajal ümises ja laulis viisi ette. Sellest ka nende lihtsus. Tegime ise ja põlve peal valmis. Praegu on samamoodi spontaanne, kuid professionaalsem. Aeg ja koolitarkus teeb oma ja otsime mooduseid, kuidas ikka areneda ja musikaalselt oma nišše avardada. Ja niimoodi ühiselt, kõik panustavad.
PEETER: Lugude ideed… hmm kust nad ikka tulevad… peast! Ning läbi käte ja kitarri otse maailmaruumi. Ideed tulevad elust enesest, ilmast, õuest, tujudest. Parem oleks, et mõne hea idee purskamisel oleks kitarr kohe käepärast, isegi väiksem käik, mis on telefoniga salvestatud, sellest võib kujuneda päris suur asi.
Kes on teil põhilised sõnade ja viisi kirjutajad?
KARL: Praegu on veel kuidagi nõnda, et repertuaar koosneb minu ja Taneli poolt viisistatud ja sõnastatud lauludest. Kuigi ega see, et mul ümiseb peas vokaali viis ja ma oskan oma ukulele mingid sobivad käigud selle saateks mängida, ei tähenda veel, et lugu valmis on. Igaüks paneb oma osa sinna juurde, pakub teistele midagi. Komponeerime me ikkagi koos. Ja uue, valmiva materjali hulgas on juba ka Peetri lugusid.
Kui palju on repertuaaris lugusid?
KARL: Hetkel on kuskil tunni jagu materjali esinemisvalmis ehk et kava pikkusega 2×30 minutit. Praegu olemegi uute lugude loomisele keskendunud sessi kõrvalt. Eesmärk on lähiajal vähemalt 2×45 minutit kava valmis saada.
PEETER: Palju te tahate, et oleks?
Kui sageli teete bändiproovi?
KARL-ELIAS: Eks ikka nii palju, kui vähegi võimalik õpingute kõrvalt. Proovime ikka üks kuni mitu korda nädalas koos mängida.
Millest peate ansambli nimel loobuma? Kuidas te oma aega jagate ja asukohta sobitate?
KARL: Eks loobuda tuleb eelkõige oma niigi vähesest vabast ajast. Aga mis loobumine see ka on, kui saab teha midagi, mis enesele rõõmu teeb!
TANEL: Praegu ei tunne, et peaks eriti millestki loobuma. Ilmselgelt tuleb lihtsalt oma aega paremini planeerida, aga ega siis seetõttu elu elamata jää. Ning kui juba bändi teed, siis eks see saab osaks eluviisist. Kõik elame Viljandis kenasti ning vajadusel saame kohtuda ka kiiremas korras, liiga pikalt ette planeerimata.
KARL-ELIAS: Ei loobu vist millestki, see on osa päevast ja elurütmist. Kuna me veedame palju aega koos ka väljaspool prooviruume, siis on see lihtsalt loomulik. Ja kuna me kõik õpime Viljandis, siis ei ole eriti keeruline prooviaegu leida.
PEETER: Ei loobu tõesti millestki, tore on ju, seda me teemegi!
Kui palju olete veel Jõgevaga seotud?
KARL: Minu ja Taneli jaoks on see ikkagi sünnilinn, kodu. Esimesed suured proovidki said tehtud toonase Jõgeva gümnaasiumi koduselt oranžide telliskivide rüpes. Koosseisumuudatuste tõttu on see isiklik side bändi kui terviku mõistes muidugi vähenenud. Aga me tuleme alati Jõgevale hea meelega musitseerima, kui kutsutakse ja meil vähegi aega on.
Missugusena näete ansambli tulevikku?
KARL-ELIAS: Loodan, et suudame jõuda nii kaugele, et meil on oma kuulajaskond ja inimesed, kes meie muusikat naudivad. Kui juba nauditakse, siis läheb kõik ise õiget teed.
KARL: Üks mu õppejõud ütles ilusti, et kui püüelda tähtede poole, on lootust jõuda vähemalt puulatvadeni. Seega ma lasen siinkohal fantaasia lendama ja soovin, et kunagi oleks Ropka mõne suurema Eesti muusikafestivali pealava esineja, andnud välja vähemalt kolm albumit ja jäädvustatud igaveseks Eesti muusika tähtede sekka. Aga eelkõige loodan ma, et me ei unusta kunagi seda lusti, millega me praegu bändi teeme. Saagu muuga, mis saab.
TANEL: Eks elu näitab, kuhu jõuame. Selleks tuleb muidugi ka tööd teha, kuid loodan, et pigem ikka tasub kaugemale ja kõrgemale püüelda. Pöidlad pihku, ja vaatame, millised võimalused avanevad.
PEETER: Mina tahaksin lihtsalt esineda… ja palju, see valmistab mulle rõõmu, laval olemine pakub mulle naudingut.
MARGE TASUR
