Möödunud esmaspäeval avati Jõgeva kultuurikeskuses Osvald Lääne maalinäitus “Jõgeva ja tema inimesed”. Noorema publiku jaoks on see arvatavasti esimene tutvus, soliidsemas eas kunstisõprade jaoks aga rõõmus taaskohtumine Jõgeval elanud omapärase loojanatuuriga.
1913. aastal Pädekülas sündinud ja 1990. aastal Jõgeval surnud Osvald Lääne oli küll 1930. ja 1940. aastatel mõnda aega Pallase kunstikoolis õppinud, ent kunstnikudiplomit tal ette näidata polnud. Sellest, aga ka nn peavoolust erinevast loomelaadist tingituna ei võetud teda omal ajal ka Eesti NSV Kunstnike Liitu.
“Nii pidi ta leppima pelga harrastuskunstniku tiitliga, ehkki teenis eluaeg leiba just kunstiga,” ütles Osvald Lääne vennapoeg Tiit Lääne näitust avades.
Kultuurikeskuse galeriisse üles pandud 14 õlimaali on valminud aastatel 1964-1980 ning neilt vaatavad vastu tolleaegne Jõgeva ning omaaegsed tuntud jõgevalased, nagu Julius Aamisepp, Aleksander Adojaan, Vello Vilimaa, Sirje Vilgats, perekond Eljand jt. Portreteerinud on ta ka oma sugulasi. Kultuurikeskuse fuajees saab näha ka kuuest akvarellist koosnevat sarja, mis pühendatud Oskar Lutsu Tootsi-lugudele.
Paljudele Osvald Lääne õlimaalidele on tunnuslik ruutudeks jagatud pildipind. Nende ruutude sees autor siis värvidega “majandabki”. Tulemus on omapärane ja üllatav. Kui keegi tänapäeva arvutiajastul sellist ruudumängu harrastaks, öeldaks arvatavasti, et ta on lihtsalt pikslid suureks ajanud, aga Osvald Lääne võttis omal ajal “šnitti” hoopis XX sajandi maailmakunstis ilma teinud modernistidelt-abstraktsionistidelt Vassili Kandinskylt ja Piet Mondrianilt, tuues nende laigud ja ruudud looduslähedasemasse keskkonda.
Osvald Lääne vennale ja Tiit Lääne isale, tublile põllumehele ja harrastusmaalijale käisid need ruudud natuke närvidele: tema maalis pigem realistlikus või naivistlikus stiilis.
“1980. aastatel tegidki isa ja onu vaheldumisi näitusi, aga mõlemad olid omamoodi kanged mehed ega tahtnud teineteist kunstivaldkonnas kuidagi tunnustada,” meenutas Tiit Lääne. “Osvald süüdistas isa, et see ei oska üldse joonistada, isa vaatas jälle Osvaldi töid ja ütles: “Mis ruudud sa siia jälle oled maalinud! See on ju rikutud pilt!””
Vaidles edasi
Sellele vaatamata püüdis Heino Lääne ikkagi kaasa aidata, et Osvald kunstnike liitu vastu võetaks. See oli tähtis kas või juba selleks, et saada osta maalimistarbeid: pintsleid, värve ja muud müüdi ju ainult eripoes vastava loomeliidu liikmetele.
“Isa ja toonane partei rajoonikomitee esimene sekretär Vello Vilimaa suutsidki paaril korral kunstnike liidu inimesed eesotsas esimehe Ilmar Torniga Jõgevale meelitada, et Osvaldi liitu kuulumise küsimus ära lahendada, ent ettevõtmine jooksis liiva, sest Osvald ei suutnud oma keelt hammaste taga hoida, vaid kaitses oma loomingulisi põhimõtteid. Isa togis teda küll laua alt jalaga, et jäägu ometi vait, aga Osvald vaidles muudkui edasi,” jutustas Tiit Lääne.
Näituse avamisel meenutati aga ka teistsugust, muhedat ja heatahtlikku Osvald Läänet.
“Minu koostöö Osvald Läänega algas üle viiekümne aasta tagasi, kui seesama hoone siin valmis sai,” meenutas Jõgeva linna aukodanik Asta Paeveer. “Mina asusin vastses kultuurimajas tööle ringijuhi, Osvald kunstnikuna. Ta oli muhe mees. Kui ütles midagi, siis mokaotsast, aga tabas alati märki. Kui läksid tema juurde jutuga, et järjekordsele lavastusele dekoratsioone on vaja, siis ütles ta küll esimese hooga: “Ei, sellest ei tule midagi välja!” Aga natuke aega hiljem hakkas uurima: “No missuguseid sa mõtlesid?” Ning kui sa olid talle üksipulgi lahti seletanud, mis laval toimuma hakkab, joonistas ta valmis mitu erinevat kavandit, millest laskis sul sobivaima valida. Lõpptulemuseks olid suurepärased dekoratsioonid. Mäletan ka Osvaldi väikeses tööruumis valitsenud mõnusat segadust. Ent selle, mis tal vaja oli, leidis ta sealt alati üles.”
Endine õpetaja Aino Tooming meenutas, kuidas ta omal ajal õpilastega kunstinäitustel, sealhulgas Osvald Lääne näitustel käis ning mitme klassiga teda koduski külastas.
“Ta võttis meid alati lahkesti vastu, mahutas 35 õpilast ära oma väikesesse toakesse ning näitas meile maale, mis seisid tal ühe seina ääres väikesel poodiumil,” meenutas Aino Tooming. “Ta rääkis väga huvitavalt värvidest ning õpetas, et igal maalil peab olema nn pilgupüüdja, st mingi heledam või erksam laik, millele vaataja silm pidama jääb. Hiljem arutasime kunstiõpetuse tundides õpilastega, kus nende töödel selline pilgupüüdja võiks asuda.”
Juubel läheneb
Tuleva aasta 3. septembril möödub Osvald Lääne sünnist sada aastat.
“Lähenevale juubelile mõeldes tahaksin kokku koguda Osvald Läänet tundnud inimeste meenutused ning koostada tema tööde võimalikult täieliku loendi. Tore oleks, kui saaksime kõik maalid-joonistused ka ümber pildistada,” ütles Tiit Lääne.
Suurem osa Osvald Lääne loomingulisest pärandist on küll tema enda valduses ja neist töödest on ülevaade olemas, ent Lääne maale võib leida ka paljude teiste jõgevamaalaste kodudest. Tihti telliti temalt maale näiteks juubelikingituseks. Asta Paeveergi meenutas, kuidas talle 50. sünnipäevaks Osvaldi maalitud portree kingiti.
“Ta oli maalinud mind foto järgi, nii et portree oli mulle tõeliseks üllatuseks. Peale minu näo olid maalile suuremal või vähemal määral ära mahtunud ka minu juhendatavad kollektiivid. Mõnigi tööveteranide segakoori Tungal laulja ajas siis maalilt näpuga taga neid tillukesi nägusid, et kus just see tema oma on,” naeris Asta Paeveer.
“Tore oleks, kui inimesed, kelle valduses Osvald Lääne töid leidub, mulle nendest teada annaksid,” ütles Tiit Lääne.
Kui praegu seisavad talle kuuluvad Osvald Lääne maalid Paduveres tema kodu suvetoas, kus soojus- ja niiskusrežiim on normaalne, aga mitte ideaalne, siis tulevikus saavad need ehk väärikama hoiukoha. Tiidu juhitaval Paduvere Talumuuseumi Seltsil on plaanis kunagine Pedja meiereihoone korda teha ja sinna muuseum rajada. Selle keldrikorrusele on kavandatud ka maalihoidla.
“Tahan onu pärandit vähehaaval ka rahva ette tooma hakata,” ütles Tiit Lääne.
Esimese ettevõtmisena selles vallas pani Tiit möödunud aasta novembris Pimedate Ööde Filmifestivali aegu Tallinna Coca-Cola Plazasse üles onu kunstipäraste kinoplakatite näituse: aastatel 1979-1989 töötas Osvald Lääne Jõgeva kinovõrgu kunstnikuna. Jõgevat ja jõgevalasi kujutavate maalide näitus, mida saab Jõgeva kultuurikeskuses näha märtsi lõpuni, on sarja teine ettevõtmine.
“Näitusi tasub teha juba sellepärast, et need innustavad Osvaldi töödele eksponeerimiseks sobivat välimust andma ja võimaldavad selle tarvis ka väikest toetust taotleda. Enne käesolevat näitust lasksin näiteks terve hulga maale ära raamida,” ütles Tiit Lääne.
Näitusepiltide kallal sai vaeva näha ka Tiidu tütar Sandra, kes õpib Tartu Ülikooli maaliosakonnas: mõnel maalil oli vaja teha värviparandusi, mõnda lakkida. Nii et kunstipisik pole Läänede suguvõsast kuhugi kadunud.
RIINA MÄGI
