Üleeile oleks Jõgevalt võrsunud isamaalaulik Alo Mattiisen saanud 53 aastaseks. Nagu mitmel varasemal aastal, sai tänavugi helilooja sünniaastapäeva puhul kuulata tema mälestuskontserti või õigemini mälestuskontserte: üks neist toimus möödunud kolmapäeval Jõgeva muusikakoolis asuvas Alo Mattiiseni muusikaklassis, teine üleeile Betti Alveri muuseumis.
Muusikakoolis aset leidnud kontserdil laulis Alo Mattiiseni tütar Anna-Mariita Mattiisen isa loodud laule ja Tanel Laud saatis teda kitarril. Iga loo eel kõneles Anna-Mariita lühidalt sellest, milline seos on esitataval palal tema ja isaga. Seoses lauluga “Vikerkaar” meenus talle näiteks see, kuidas ta lapsena mingil hetkel suur Janika Sillamaa (tema oli “Vikerkaare” esmaesitaja) fänn oli.
“Isa ei tohtinud minu meelest ühelegi teisele lauljale ühtegi laulu kirjutada!” meenutas Anna-Mariita naerdes.
“Eestlane olen ja eestlaseks jään” on ilmselt Alo Mattiiseni kõige tuntum lugu. Anna-Mariita oli seda lapsena sadu kordi raadiost kuulnud, enne kui teada sai, et see tema isa kirjutatud on. Uskumatu uudis tekitas temas tohutu vaimustuse ning ta hakkas “Eestlast” lauldes mööda tuba käima.
“Olin jahmunud, kui isa mul lõpetada palus. Nüüd saan aru küll, et tal võis selleks ajaks sellest laulust täielikult “kopp ees” olla,” ütles Anna-Mariita.
Tema esituses kuulis publik ka näiteks proloogi-epiloogi muusikalist “Merineitsi”, mis on tütre meelest Alo Mattiiseni üks ilusamaid lugusid ning mida lauldakse ühislauluna Alo muusikapäevade ava- ja lõputseremoonial. Ent kontserdil kõlas ka Rein Rannapi laul “Vana vaksal”.
“Selle laulu võtsin kavva seepärast, et Jõgeva seostub minu jaoks tihedalt raudtee ja rongidega. Olen ju Jõgeval vanaema juures käinud enamasti rongiga,” ütles Anna-Mariita. “Rongisõiduga seoses on mul lapsena ka kurbkoomilisi lugusid juhtunud. Ükskord istusin Jõgeva jaamas näiteks vale rongi peale ning sõitsin Tallinna asemel Tartusse.”
Kõrgemate nootideta
Anna-Mariita ja Tanel tunnevad teineteist ammu, ent Jõgeval toimunu oli nende esimene ühine avalik ülesastumine. Õigupoolest pidi kontsert tulema natuke pikem, ent Anna-Mariita hiljutise haiguse tõttu otsustati kõrgemaid noote sisaldavad palad häälepaelte säästmiseks välja jätta.
“Mul on hea meel, et sain isa sünnipäeva just nii tähistada: kus ma siis sel puhul ikka peaksin olema kui mitte siin, isale pühendatud klassis,” ütles Anna-Mariita Mattiisen.
Kontserdi alguses kõneles ta publikule ka tema enda eestvedamisel hiljuti asutatud Alo Mattiiseni fondist, mille eesmärgiks on helilooja mälestuse jäädvustamine, tema muusikalise pärandi säilitamine ning eesti muusikakultuuri edendamine. Alo muusikaklassis toimunud kontsert oligi esimene kõnealuse fondi korraldatud kontsert. Lähitulevikus on fondil plaanis oma olemasolust märku anda ka ühe suurema Tallinnas korraldatava kontserdiga.
Üleeilse Betti Alveri muuseumis toimunud mälestuskontserdi eestvedajateks olid, nagu ikka, muuseumi juhataja Toomas Muru ja kitarrist Aivar Mihkelson. Viimane oli kontserdi ajal ise laval ning esitas koos Raul Vaigla (basskitarr), Andrus Rannaääre (klahvpillid) ja Karl-Juhan Laanesaarega näiteid Alo Mattiiseni osalusel kunagi Jõgeval tegutsenud bändide omaloomingulisest repertuaarist, samuti Alot ja tema mõttekaaslasi inspireerinud palasid, nagu Billy Cobhami “Red baron” ja “Stratus” või Stanley Clarke’i “Quiet afternoon” ja “Jamaica boy”. Kontserdi lõpus kõlasid Raul Vaigla pala “Small talk” ning Alo Mattiiseni “Tuul eukalüptuse puus” ja “Maarjaorg”.
Nostalgialaks
Kui Raul Vaiglale ja Aivar Mihkelsonile kui Alo Mattiiseni kunagistele bändikaaslastele oli üleeile esitatud muusika üdini tuttav, siis neist tunduvalt nooremate Andrus Rannaääre ja Karl-Juhan Laanesaarele andis kontsert uudse kogemuse.
“Ma võisin ju mõttes ette kujutada, millist muusikat 1970. aastate lõpus ja 1980. aastate alguses pidudel mängiti, aga seda ise esitada ning selle juurde veel vanemate kolleegide taustajuttu kuulata oli väga huvitav ja hariv,” ütles Andrus Rannaääre.
Huvitav ja hariv on Alo Mattiiseni mälestuskontsertide sari olnud ka tema kaasaegsetele, ent nemad on saanud neilt lisaks sellele korraliku nostalgialaksu. Kontserdid on aidanud mõista, kust tuli see ebamaiselt võimas laeng Alo Mattiiseni sees, mis vormus loominguliseks plahvatuseks laulva revolutsiooni aegu.
Betti Alveri muuseumis kontserdil käinud said uudistada ka fotonäitust “Alo Mattiisen. Hetked. Detailid. Inspiratsioon”. Helilooja eluteed dokumenteeriv fotonäitus sai teoks Betti Alveri muuseumi varahoidja Heli Järve ja noore kunstniku Piret Järve koostöös. Fotod valis põhiliselt Heli, Piret töötles neid veidi, lisades näiteks peegeldusi (muuseumis toimunud mälestuskontserdi pealkiri oli “Peegeldused 2”!) ja monteerides mõned pildid ka kokku. Vormistuse said suuremõõtmelised fotod OÜs MultiMaksi. Näitus jääb avatuks 2. maini.
RIINA MÄGI
