Valida on Akadeemial taas raskem kui mullu, sest truppe ja etendusi on rohkem: 38 etendust 37 trupilt. Kuuluvad Akadeemiasse aga tänavu raadioajakirjanik Mari Tarand, Rapla muusikaõpetaja Thea Paluoja, Theatrumi näitlejad Eva Eensaar ja Maria Peterson, tantsuõpetaja Jane Miller, kauaaegne kirjandusõpetaja Karmen Aso, raadioajakirjanik ja kirjanik Urmas Vadi, Eesti Kirjanike Liidu esimees Jan Kaus, Tartu Sadamateatri direktor Viljar Pohhomov, eksmaavanem Margus Oro, Vanemuise teatri peanäitejuht Ain Mäeots ja teatrimehest riigikogulane Jaak Allik.
Ühel “akadeemikutest”, raadioajakirjanik Mari Tarandil tuli enne töökohustuste juurde asumist õnnitlused vastu võtta: ta pälvis koos Jõgeva Muusikakooli juhataja Kersti Varrakuga Betti Alveri Fondi tänavuse aastapreemia.
“Olen väga liigutatud. See on üks suuremaid ja sümpaatsemaid tunnustusi, mida ma oma töö eest kunagi saanud olen: Betti Alverile pühendatud luulepäevad on minu jaoks väga tähtsad,” ütles Mari Tarand. “Nagu Rohutirtsu lasteaia laste vahva, põlvkondade vaheldumisele viitav esinemine tänasel avamisel näitas, pole see stagneerunud üritus. Ja seda see ei saagi olla, sest tegijad ju kogu aeg vahetuvad.”
Aastapreemiate kõrval annab Betti Alveri Fond teatavasti igal aastal välja ka ühe stipendiumi mõnel humanitaaralal edasi õppivale Jõgeva noorele. Selle sai tänavu Jõgeva Gümnaasiumi ja kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane, Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Kati Kuusemets. Liblikapüüdja lisas stipendiumile omapoolse eripreemia ? lihtsalt Katiks olemise eest ehk äraseletatult selle märkamatu, aga väga suure ja vajaliku vabatahtliku töö eest, mida Kati igal aastal Tähetunni ja Alo Mattiiseni muusikapäevade eel ja ajal ära on teinud.
Avatud teema
Tänavune Tähetund sai motoks Ott Arderi luuleread “See on nüüd selge, et on tarvis imevähe…”, ent teemaks on tegelikult eesti luule tervikuna.
“Sellist motot ja teemat valima ajendas Ott Arderi ootamatu meie hulgast lahkumine tänavu suvel. Sellise mitte väga kitsalt piiritletud teema puhul sõltub palju sellest, kuidas keegi teema lahti mõtestab. Üks võimalikke tõlgendusi on, et õnnelik olemiseks, nagu ka peast segi minemiseks või kurjaks muutumiseks piisab tegelikult väga vähesest,” ütles Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja juhendaja Lianne Saage-Vahur.
“Ühelt poolt on selline n-ö avatud teema hea, teisest küljest tekitab valikuvabadus aga valikuraskusi,” ütles Saaremaa Ühisgümnaasiumi luuleteatri Krevera juhendaja Rita Ilves.
Krevera on kaasa teinud kõigil kaheteistkümnel Tähetunnil, nii nagu teinegi sama kooli trupp Kreisis, mida juhendab Sirje Kreismann.
“Me tuleksime siia isegi siis, kui meid lavale ei lastaks ? kasvõi ainult siinse fantastilise õhustiku pärast,” ütles Rita Ilves. “Meenutasime just siia sõites esimest, 1993. aasta Tähetundi. Kütmine oli siis veel probleemiks ja siinse kultuurikeskuse saalis oli vaid 12-13 kraadi sooja. Publik istus jopedes ja mantlites, makk hakkas külmast tõrkuma, meie noored pidid aga laval olema paljajalu. Ent keegi ei nurisenud.”
Krevera ongi puht luuleteater ja Rita Ilvest ennastki üllatab vahel, et tal truppisoovijaist kunagi puudu ei tule.
“Vahel küsin endalt, et kas see ikka on päris normaalne, et suured gümnaasiumipoisid on valmis, piltlikult öeldes, ukse taga sabas seisma, et luulet lugema pääseda,” ütles Rita Ilves.
Tasub olla õpetaja
Võõrustaja, Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja esineb Tähetunnil, nagu möödunud aastalgi, kahe Lianne Saage-Vahuri lavastusega. Eile esitatu aluseks on kadunud Astrid Reinla ballaad “Ringi kvadratuur”. Kuigi see on kirjutatud ajal, mil arvutit veel raaliks nimetati ja see terve toa enda alla võttis, on tekst äärmiselt aktuaalne, sest see kõneleb sellest, kuidas masin, mis leiutatud inimese hüvanguks, inimese tegelikult enda lõa otsa võib saada ja lõpuks kogunisti hulluks ajada. Lisaks aktuaalsusele oli lugu ka hästi ja vaimukalt lavastatud ning ette kantud. Liblikapüüdja teine, täna mängitav lavastus kannab pealkirja “Pilve piiril” ja põhineb Aare Pilve luulel.
“Kui mõned kaheksanda klassi poisid välja arvata, siis on trupis taas täiesti uued näod, sest eelmise koosseisu tuumik lõpetas kevadel kooli. Aga nüüd mind selline totaalne “pereheitmine” enam ei hirmuta: ma arvan, et ma olen leidnud retsepti, mida teha nendega, kes täiesti nullist alustavad,” ütles Lianne Saage-Vahur.
Küsimusele, mida luulepäevade korraldamine ja selleks oma lavastuste välja toomine annavad, vastas Lianne pärast väikest järelemõtlemist:
“Praegusel kooli reformimise ja paberimajanduse pealetungimise ajal jääb põhjusi, miks üldse õpetaja olla, üha vähemaks. Aga nende noorte pärast, kellega ma ise teatrit teen, ning nende pärast, kes mujalt Tähetunnile tulevad, tasub veel tõesti õpetaja olla.”
Tähetunni-nimelised luulepäevad on tegelikult mõnes mõttes ka Jõgeva linna iga-aastane tähetund: nagu Alo Mattiiseni päevade ajalgi, omandab linn ka Tähetunni ajal tunduvalt positiivsema imago kui tavaliselt.
“Kuna mul muid sidemeid Jõgevaga pole, siis ongi Jõgeva minu jaoks eelkõige Betti Alveri ja Tähetunni linn,” tõdes Kadrina Keskkooli näiteringi juhendaja Rain Mikser.
RIINA MÄGI
