Sel reedel esitab Rakvere teater Ingmar Bergmani draamat „Nagu peeglis” Jõgeva ning esmaspäeval Põltsamaa kultuurikeskuses. Lugu räägib bergmanliku loo ühe perekonna suhetest, kus raskuste kiuste üritatakse jääda kokku ning kuidas see õnnestub.
Tüki on lavastanud Madis Kalmet ja osades astuvad üles Märten Matsu, Madis Mäeorg ja Tarvo Sõmer. Lavastuses teeb oma esimese suure rolli Rakvere teatris näitleja Grete Jürgenson, kes töötab trupis alates 2017. aastast ning lõpetanud samal aastal ka Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu.
Grete Jürgenson, olete üsna palju osalenud noorte elu ja olu puudutavates tükkides. Milline žanr köidab Teid enim?
Ma ei oska ega taha üht teisest eristada. Oluline ja huvitav on mängida head dramaturgiat. Töötada lavastajaga, ühes kellega kogu trupp jagatud vaimustuses põleb. Siis võib juba ükskõik mida teha.
Bergman tundub olevat juba nüüd nagu Shakespeare või Tšehhov, et üks tema loodud lavalugudest peaks nagu ikka korraliku teatri mängukavas olema. Kuidas ja mil moel võlub Teid Bergman?
Bergman on aus, julge, kompromissitu, lennukas ja seetõttu või tänu sellele kohutavalt inimlik.
Bergmani üks abikaasadest on olnud eestlanna (Käbi Laretei). Ta poeg on pool-eestlane (Daniel Bergman). Kas eesti naisel peaks olema temaga mingi eriline seos või side, kui tema tegelasi laval kehastada?
Ma ei oska mingeid rahvuslikke seoseid siin luua ja arvan, et polegi vaja.
Rääkige natuke ka Madis Kalmetist. On see Teie esimene kokkupuude? Kes on üldse Teie n-ö lemmiklavastajad Eesti teatris?
Lavastuse „Nagu peeglis“ proovis oli minu esimene kohtumine Madis Kalmetiga. Ma olen väga õnnelik, et olen saanud Madise lavastuses mängida. Temaga töötamine on näitleja seisukohast tänuväärne. Teha proovi atmosfääris, mis on kerge, vaba, aus ja sealjuures kompromissitu. Puhas rõõm ja kingitus!
Rakvere teater on vist tõesti ainuke riigiteater, mis vaevub maarajoone külastama, mille üle peab tänulik olema. Kuidas Teile tundub – on parem püsida kodus või liikuda ringi? Kas olete käinud ka kunagi Jõgeval, Põltsamaal või Mustvees ilma teatrita?
Ma olen kõik oma lapsepõlve suved veetnud Mustvees. Selle linnaga on mul väga soe ja nostalgiline suhe.
Lavastused luuakse ju ikkagi koduteatri laval – seal teeme proovi ja mängime esimesed etendused. Nõnda mulle tundubki, et enamasti hingab lavastus n-ö hällis paremini. Enamasti.
Mida tasuks vaatajal silmas pidada, kui ta tuleb vaatama etendust „Nagu peeglis”. Kas nalja ka saab?
Eelkõige tasub vist silmas pidada, et teater ei soovita seda lavastust alla 15-aastastele. Ma ei tahakski midagi muud öelda – iga vaataja nopib sellest loost oma: selle, mida temal parasjagu vaja on.
INDREK SARAPUU
