Balkani poolsaarel asuvas merepiirideta Makedoonias ehk ametliku nimetusega endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis toimunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil “Sun” osalesid meie maakonnast folklooriselts Jõgevahe Pere, Lustivere segarühm Lustilised ning Jõgeva muusikakooli rahvamuusikaansambel Tuustar.
Rahvusvaheline folkloorifestival “Sun” toimus Makedoonias viiendat korda.
“Tundub, et seal üks festival lõpeb, teine algab, ja nii kogu suvi,” ütles folklooriseltsi Jõgevahe Pere neiduderühma juhendaja Marika Järvet. “Eesti Europeade Komitee pakub igal aastal osalemisvõimalust festivalidel erinevates maades. Nii käisime kaks aastat tagasi Bracciano lossi festivalil Itaalias, tänavu langes valik Makedooniale. Esitasime Ohridis ja Strugas mitmel õhtul ühise kava, mille seadis kokku Jõgevahe Pere esinaine, rahvatantsupedagoog Airi Rütter.”
Festivali kava oli kokku pandud varem õpitud tantsudest, ainult ühise lõputantsu “Kaera-Jaan” seadis Airi just selleks festivaliks. Peale “Kaera-Jaani”, mida tantsisid kõik rühmad koos, esitasid Lustilised Ene Jakobsoni “Tantsime Aissa”, Jõgevahe Pere neiduderühm Ave Lääne loodud tantsu “Heinalised” (sellele elati eriti tuliselt kaasa, sest tegemist on igal ajal ja iga ilmaga väga efektse tantsuga), naisrühm Kätrin Järvise “Leemekulbiliigutajad” ja memmederühm Maimu Karva seatud rahvaliku loo “Tuustep”.
“Iga maa esindus sai lavaaega vaid kümme minutit,” ütles Marika Järvet.
Lisaks Jõgevamaa kultuurikollektiividele osalesid folkloorifestivalil Eestist veel Kiitsharakad Raplamaalt ja Poloda Piigad Põlvamaalt. Festivalile olid saabunud peale eestlaste veel kultuurikollektiivid Ukrainast, Bosniast ja Hertsegoviinast, Montenegrost, Türgist ja Rumeeniast.
“Meie Jõgevahe Pere kava oli väga huvitav, sest tantsud kanti ette kiires tempos ja peaaegu ilma pausideta. Jõgevahe Pere kava kiitis ka Eesti Europeade Komitee juhatuse liige Valdo Rebane,” ütles ansambli Tuustar juhendaja Eha Niglas.
Esitleti Eesti Naiste Tantsupidu
Kingitusteks võtsid meie taidlejad kaasa eelmise Eesti Naiste Tantsupeo meeneid ning Jõgeva linna ja Jõgevamaad tutvustavad voldikud, samuti Lustivere külaseltsi meeneid. Kingitusi viidi nii kohalikele korraldajatele, teistele rühmadele kui ka Europeade Komitee esindajatele.
Festivalil osalejatele korraldati vabal ajal ekskursioone, ent neil jäi aega ka rannas päevitada, sest elati hotellis Ohridi järve kaldal. Ohridi järv on Balkani poolsaare sügavaim veekogu (maksimaalne sügavus 288 meetrit), kuid pindalalt sada korda väiksem kui Peipsi järv.
“Ohridis võib näha hingematvalt kauneid vaateid. See on väga vana inimasustusega paik: seal elati juba neli sajandit enne Kristust,” jagas muljeid Marika Järvet. “Ohrid kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse, linnas on 54 000 elanikku ning tegemist on suuruselt teise linnaga Makedoonias pärast pealinna Skopjed. Ohridit peetakse ka kirillitsa sünnikohaks. Nagu lõunamaadele omane, puhtusest tänaval eriti lugu ei peeta. Meile on see harjumatu, et praht loobitakse maha. Hommikul muidugi koristatakse ära, aga õhtuks on olukord jälle samasugune. Ohridi järvest veel niipalju, et järves võis vastu ujuda mõni maokene ja väikesed kalad olid nn teraapiakalad: kui jalgupidi järves seista, tulid nad jalgu “masseerima”.”
Bussijuhi tahtel “jänesteks”
Bussireisil Makedooniasse läbisid Jõgevamaa rahvakultuuriedendajad tosina päevaga üheksa riiki ja umbes 6500 kilomeetrit. Meeldejäävamad kohad, mida peale Ohridi külastati, olid eelajalooline vaiadele ehitatud asula “Bay of bones”, Skopje kesklinn, Meteora kaljukloostrid Kreekas ning Moraavia karstiala koopad Tšehhis Brno lähistel.
“Brnos juhtus ka koomiline episood. Vanalinna jõudmiseks tuli sõita nii bussi kui ka trammiga. Bussijuht millegipärast meile pileteid ei müünud ja nii tuli meil sõita “jänest”. Samasugune juhtum oli Jõgevahe Perel ka kaks aastat tagasi Viinis. Nii on jõgevahelased juba staažikad bussijänesed,” rääkis Marika Järvet. “Seltskond aga, kellega juba teist korda kultuurireisil käisime, on superseltskond, kellega pika tee läbimine on lausa lust. Eha Niglase, Artur Aunapi ja Kristi Talistu eestvedamisel möödus suurem osa ajast lauldes. Asendamatud reisiseltsilised on ka Ülar Martjan ja Lustilised. Mõtted liiguvad juba uue reisi suunas, mille kavatseme ette võtta kahe aasta pärast,” lisas Järvet.
“Laulsime ka õhtuti ööbimiskohtades,” sõnas rahvamuusikaõpetaja Eha Niglas. “Lisaks õpetasin mitmeid seltskonnatantse. Nii tantsus kui ka laulus olid eriti tublid Jõgevahe Pere neiud. Ka bussijuhid olid väga toredad ning reisi teisel poolel laulsid ja tantsisid nemadki kaasa. Ilmad olid väga soojad, mõnel päeval oli väljas lausa + 37 kraadi. Tagasi sõites oli aru saada, et liigume ikka kodu poole. Varssavis oli 20 kraadi ja kui 17. juulil kell 00.00 Eestisse jõudsime, siis kõigest 14 plusskraadi.”
JAAN LUKAS
