Folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühma tantsijad ja rahvaliku muusika ansambel Tempora Mores saabus hiljuti tagasi palavast ja eksootilisest Egiptusest, kus osaleti Ismailias korraldatud XV rahvusvahelisel folkloorifestivalil.
Kakskümmend kaks folkloorikullerit Eestist esinesid selle Suessi kanali lähedal paikneva 750 000 elanikuga linna erinevates paikades ja teenisid ära publiku emotsionaalse kaasaelamise. Reisil püramiidide ja vaaraode riiki saadi mitmete eksklusiivsete elamuste osaliseks, mis tingitud selle maa traditsioonidest ja eluviisist.
Eestist ka Segapidi tantsurühm
Festivalilinna Ismailiasse jõudmiseks sõitsid Jõgevahe Pere liikmed bussiga Jõgevalt Riiga, sealt lennukiga Istanbuli, edasi Egipuse pealinna Kairosse ning siis sihtkohta Ismailiasse. Lennujaamas piirasid põhjamaiselt kauneid rahvatantsunaisi tõmmud mehed, kes pakkusid energiliselt ja järjekindlalt oma abi kohvrite kandmisel. Tegelikult pakuti siiski teenust, mille eest tuli üks dollar maksta.
“Enamik meist mõtles, et kes teab, mis kohvriga juhtuda võib, ja otsustas seda ise tassida. Mina riskisin oma kohvri usaldada egiptlase kätte, kes osutus ausaks ja viisakaks teenindajaks,” rääkis Jõgevahe Pere kunstiline juht Airi Rütter.
“Erinevate maade folkloorirühmad majutati Ismailias mitmest hoonest koosnevasse koolilinnakusse, mida ümbritses kõrge müür. Teise reisipäeva hommikul saime teada üllatava uudise. Selgus, et Eestist oli saabunud festivalile ka rahvatantsurühm Segapidi Haljalast. Kohtumisrõõm oli võrratu. Kui Jõgevahe Pere sõitis kultuurisündmusele folkloorinõukogu juhi Ingrid Rüütli lähetusel, siis aktiivsed haljalalased olid festivali toimumise kohta ise infot hankinud ja kohale sõita otsustanud.
Ismailia folkloorifestivali ava ja lõputseremoonia said teoks amfiteatris. Tantsude, laulude ja pillilugudega esinesime Ismailia mitmetel lavadel ja parkides. Ühel õhtul esinesime aga ka Egiptuse sõjaväelastele, kelle hulgas oli kõrgemaid ohvitsere. Igal pool elati meile kaasa positiivse elevusega.. Meie tantsudest tundusid eriti meeldivat Laiuse naljapolka, mida tantsisid Merit Siirak ja Ago Niglas, ning Simmanipolka,” rääkis Jõgevahe Pere eestvedaja.
Sümpaatsed indoneeslased
Airi Rütter rääkis ka kohtumistest teiste maade folkloorikollektiividega. “Kokku osales festivalil 23 rühma viieteistkümnest riigist Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Juba lennukis saime kokku lätlaste ja makedoonlastega. Ajasime juttu ka alzheerlastega, kes olnud külalisteks folkloorifestivalil Baltica. Eriliselt sümpaatseks ja südamlikuks kujunes aga suhtlemine indoneeslastega. Me oskasime Eestiski tuntud laulu “Indoneesia”, mis sellel maal ehk sama kuulus kui meil “Mu isamaa on minu arm”. “
Otsisime festivalimelus võimalust seda laulu lauldes Indoneesia rahvatantsurühma üllatada ja lõpuks see võimalus avaneski. Tundus, et valmistasime indoneeslastele tõeliselt ilusa üllatuse. Nad tundsid ka huvi, kas laulu sisu on eesti ja indoneesia keeles ühtemoodi edasi antud. Pärast Ago Niglase tõlget inglise keelde selgus, et nii see tõesti ka on. Siirad ja sõbralikud Indoneesia rahvatantsijad ja pillimehed kutsusid meid oma maale ka külla. Mine tea, ehk õnnestubki see reis ette võtta. “
Airi Rütteri sõnul oli Ismailias erilise põhjalikkusega tagatud folkloorirühmade turvalisus. “Majutuslinnakust polnud meil üksi lahkuda lubatud. Bussides, mis viisid meid esinemispaikadesse, viibisid turvamehed. Busside ees ja taga sõitis omakorda sõjaväelastest mootorrattaeskort. Ühes paigas seisis sõjaväelaste rivi ka lava ees, kus esinesime. Raske arvata, mis folkloorikollektiive turvati justkui välismaiseid riigijuhte. Terroriaktidest Ismailias me kuulnud polnud. Küllap aga festivali korraldajad teadsid, missugusteks ohtudeks peab valmis olema ja püüdsid anda endast parima. Tugev turvamine raskendas mõneti küll suhtlemist kohaliku rahvaga. Põgusateks vestlusteks siiski võimalus tekkis ja mõnigi kord avaldasid egiptlased soovi, et laseksime endid koos nende perega pildistada.”
Jõgevahe Pere sai ka eksklusiivsete kulinaarsete elamuste osaliseks. Hommikut söödi kell 9, lõunat kell kaks päeval ja õhtusööki alles kell 11 õhtul.
“Pidevalt oli laual oapuder, mis on Egiptuses rahvustoit. Sageli kostitati ka kala ja riisi ja pikkade saiadega. Huvitava maitsega piima pidasime algul kaameli piimaks, kuid selgus siiski, et see on lehmapiim. Mõistagi ajas 40- kraadine palavus pidevalt jooma. Igaüks meist sai päevaks kaasa kolm liitrit vett. Kraanivett juua polnud lubatud.
“Kaitseks kuuma vastu kandsime õlgkübaraid ja päikeseprille ja määrisime oma keha päevituskreemiga, ” rääkis Airi Rütter.
Erinevad arusaamad
“Kultuurifestivalil puutusime kokku ka mitmesuguste poliitiliste arusaamadega. Üks Egiptuse raadioajakirjanik oli veendunud, et Eesti on küll praegu iseseisev riik, kuid varem geograafiliselt siiski Venemaa koosseisu kuulunud. Koos meie rahvatantsija ja tõlgi ning reisil igati tubli asjaajaja Külli Annamaaga selgitasime, et oleme alates 1918. aastast olnud omaette riik, mille Nõukogude Liit pooleks sajandiks okupeeris. Ühel päeval aga märkasime, et gruusia noormehed on ebatavaliselt tõsiseks ja morniks muutunud. Siis me veel ei teadnud, milles põhjus. Alanud oli aga Vene-Gruusia sõda ja pole võimatu, et mõnelgi tantsijal oli selle aja jooksul hävinud kodumaal maja või hukkunud lähedane,” rääkis Rütter.
Ekskursioonidel tutvusid folkloorirühmad Egiptusega. Käidi laevareisil Suessi kanalil, vaadati püramiide, kus puhkavad vaaraode muumiad. Sellest, et viibiti islamimaal, andsid märku näokatetega naised ja regulaarselt valjuhääldajatest kostvad araabiakeelsed palved.
“Tagasi Eestisse jõudsime 10. augustil, mõistagi reisiväsimusega, kuid paljude uute kogemuste ja elamustega ja rõõmsa teadmisega, et saime prestiizhikal kultuurisündmusel esindada Eestit. Kõike, mis Egiptuses juhtus, võib vaadata meiega kaasas olnud filmimees Alar Sügiste DVD-lt. Fotosid ja reisikirjeldust on võimalik näha ka Jõgevahe pere koduleheküljelt http://jogevahepere.onepagefree.com// ” lausus Airi Rütter.
JAAN LUKAS
