Ajalooga on vahel imelikud lood, ja nii peame endale tunnistama, et alates 24. oktoobrist 2017 eksisteerib Eesti Vabariigis uus vana Jõgeva vald, mis moodustab oma 1000 ruutkilomeetrise pindalaga tänasest riigi koguterritooriumist ühe neljakümne viiendiku. Sel alal elab praegu umbes 14 000 elanikku.
Kuid ühe või teise piirkonna osa ei saa mõõta vaid matemaatiliselt. Kui me arvestame seda osa meie omavalitsuste kultuurilises ruumis, siis peamegi nõustuma, et lisaks ruumile ja inimeste arvule, on veel miski, mis annab ühele või teisele piirkonna potentsiaalile oluliselt juurde. See on piirkondlik identiteet. Selle üheks oluliseks sideaineks on aga piirkonna ajalugu ja seal elanud inimesed, kelle tegemistest nii tänased kui tulevased põlved saavad eeskuju võtta.
Omavalitsuste traditsioon (ajalugu) on palju vanem kui meie omariikluse ajaloo sajandipikkune kulg. Seoses riigiga tõuseb esile kaks suhet. Esiteks küsimus sellest, kuidas Eesti riik on kohelnud sajandi jooksul seda piirkonda, mida me täna Jõgeva vallaks nimetame.
Teiseks on muidugi küsimus, kui suur on olnud Jõgeva vallaga seotud inimeste panus meie omariikluse ajaloos. Jõgeva valla puhul on asi ühelt poolt väga lihtne, sest piisab vaid meenutada siin sündinud Jaan Poskat (1866‒1920) – meie üht suuremat ja andekamat riigimeest.
Ajalugu kui mosaiik
Kuid Jõgeva valla identiteedi ülesehitamine nüüd mingil määral uuel kujul tähendab ka seda, et siinsed inimesed vaatavad kodus oma perealbumitesse ja uurides oma esivanemate fotosid, mõtlevad läbi, mida tegid nemad neil Eesti omariikluse jaoks murrangulistel aegadel ja milline oli nende panus.
Suured asjad tähendavad esialgu ehk suhteliselt tagasihoidlikke samme, mis realiseeruvad millekski suuremaks vaid paljude kohalike inimeste koostöös, mis annab siis lõpuks suurema tulemuse.
Seega on Jõgeva valla ajalugu mosaiik nii siinsete talude ajaloost, nende lugudest, ja just nendest taludest välja läinud esimese põlve haritlaste lugudest. Jõgeva valla rolli Eesti omariikluse ajaloos analüüsides tuleb süveneda miljöösse, mis valitses enne meie oma riigi sündi selles piirkonnas. Jõgeva vallale on kuulsust toonud ka mujal sündinud, kes on tulnud siia elama ja töötama.
Selliseks kultuuriliselt tihedaks alaks on Jõgeva piirkonna kogudused – nii Laiuse Jumalaema Sündimise kogudus kui Laiuse Püha Jüri kogudus. Kui esimese liikmete seast leiame Jaan Poska pere kõrval ka hilisema Eesti Vabariigi kõrgema sõjakohtu juhi Nikolai Helki (1886‒1941) ja keeleteadlase Paul Ariste (1905‒1990), siis Püha Jüri koguduse ajalugu oli aastatel 1909‒1922 seotud tulevase EELK peapiiskopi Johan Kõpuga (1874‒1970).
Kõpp oli kindlasti ka meie oma riigi sünni aja üks sümbolkujusid, sest temal oli võimalus minna Laiuselt Tartu ülikooli professoriks, olles ülikooli ajaloos esimene eesti professor. 1928‒1937 oli Johan Kõpp aga meie rahvusülikooli rektor.
Aastatel 1906‒1909 oli Johan Kõpp Pärnu poeglaste gümnaasiumi õpetaja. Tema õpilaste seas oli ka Jüri Uluots, kellest sai Kõpu rektoriks oleku ajal ülikooli prorektor. 1945. aasta jaanuaris palus Jüri Uluots (1890‒1945) oma kunagisel õpetajal üle võtta Eesti Vabariigi peaministri roll, millest Johan Kõpp küll olevat keeldunud, sest temale ei meeldinud meie poliitilise eliidi omavahelised pinged.
August Rei saamine Jüri Uluotsa järglaseks Eesti Vabariigi Valitsuse eesotsas eksiilis ei olnud tegelikult sugugi mitte nii iseenesestmõistetav, nagu meie ajaloolased seda seni on endale ette kujutanud.
Ajalugu on nagu skulptuur
Mis ühendab neid mehi tänase Jõgeva valla alalt, kes on meie omariikluse kestmisse, ja ka muus osas, suure panuse andnud? Nad olid selleks suureks väljakutseks valmis. Nad püüdsid teha kiirelt seda, mida sel neile antud ajahetkel oli võimalik teha. Ja nad kõik olid väga optimistlikud inimesed, kes mitte kunagi ei raisanud neile antud aega mõtisklustele, miks ühte või teist ei saa teha, vaid keskendusid sellele, mida saab just täna ja praegu ära teha.
Ajalugu on pannud nende tegemised oma kohale suures ajaloos ja sageli on selgunud, et just nii tegutsedes tabasid nad oma mõtete realiseerimiseks parima ajalise akna, mis meie ajaloos üldse oli antud. Kuidas kujuneb inimestel selline eluhoiak, see ongi meie ajaloo uurimise suur mõte.
Tänase Jõgeva valla ala ajaloo uurimisel tuleb võtta eeskuju skulptoritelt. Mitte ükski kogenud skulptor ei torma kohe talle kuju tegemiseks antud kivi töötlema, vaid kõigepealt tuleb materjaliga suhelda. Näiteks on dolomiiditükid skulptorile kui elusorganismid ja enne raiumisega alustamist tuleb kõigepealt kiviga kõnelda ja oodata ära, mida too ütleb.
Alles siis, kui skulptor on saanud aimu, mis konkreetses kivis peidus, on tal võimalik edasi tegutseda, et kivile uus välimus anda.
Sama on meie uute-vanade valdade arendamisega. Ühe või teise piirkonna kultuuri tuleb tajuda, aga selleks tuleb tunda selle piirkonna ajalugu.
Jõgeva valla alalt tulnud inimeste panus meie omariikluse ajaloos on olnud proportsionaalsest osast tunduvad suurem. Nüüd on lootus, et meie noorem põlvkond oma elus samme seades teeks neid nii, et näiteks saja aasta pärast, kui küsitakse kord jälle, et milline on Jõgeva valla panus meie omariiklusse, võiks julgelt näidata, et see tordiviil suures ühises tordis on tõesti kohev, maitsev ja suur.
PEETER JÄRVELAID, Jõgeva valla aukodanik
