Homme möödub täpselt sada aastat Tartu rahu sõlmimisest, mille peaarhitekt oli Laiuselt pärit Jaan Poska. Pea neli aastat andis Jõgeva vald õigusteadlasele ja ajaloolasele Peeter Järvelaiule valla aukodaniku tiitli. Põhjusel, et just Järvelaid on Poska uurija ja talletajana tõstnud Laiusevälja külast pärit mehe meie ajalooredelile sinna, kus on tema õige koht.
Nüüd, Poska suurteose Tartu rahu sajandal sünnipäeval, on paslik rääkida Peeter Järvelaiuga Tartu rahust, Jaan Poskast ning ühe väikerahva imelisest saatusest. Sellestki, et Poska vaim hõljub tänagi tema kodukandi teedel.
Mille peale peaks iga eestlane mõtlema homme, 2. veebruaril?
Kui tegemist on põhiliselt Vooremaa lugejaga, siis omakandirahvas võiks leida aega ning külastada laste ja lastelastega Jaan Poska sünnikohta Laiusevälja külas. Sel aastal on Tartu rahu 100. aasta ja riiklike pidustuste keskpunktis on Tartu linn. Kuid Tartu rahu sajandat aastapäeva tähistavad ju kohalikud omavalitsused üle Eesti.
Veelgi olulisem oleks istuda korraks koos lähedastega ja mõelda Jaan Poska sõnadele, mida ta ütles Tartu rahu sõlmimisega seoses: „Tartu rahulepinguni jõudmine oli meie senise ajaloo suurim silmapilk“.
Poska mainis 700 aastat, aga täna oleks põhjust meenutada juba 800 aastat! Riigiks saamine ja riigi rahvusvaheline tunnustamine on see, mis kuulsa filosoofi Hegeli arvates jagab rahvad „ajalooga rahvasteks“ ehk neiks, kel on oma riik. Ja paraku julmalt öelduna riigita rahvasteks, kelle võimalused täielikuks eneseteostuseks on piiratumad. Siia võiks lisada Fanny de Siversi arvamuse, et sel päeval tasuks olla väga tänulik meile rahvana osaks saanud õnnele. Mitte mõelda üksnes kannatustele, sest meile oli saatus kinkinud mitte ainult oma riigini jõuda, vaid saada ka pärast poolt sajandit pausi oma riik täiel määral enda kätte tagasi.
Kui me poleks 1919–1920 suutnud oma riiki hoida ja suuta kindlustada endale rahuaega vähemalt üheks põlvkonnaks (20 aastat), poleks meie seis praegu kindlasti see, mis meil käes on.
Kuidas seda kõike hoida?
Mul on olemas tegelikult üks soovitus, mida me peredes, kus väikseid lapsi, võiksime teha, et samas meenutada ka Poskat. Nimelt oli Jaan Poska peres väga omapärane söögipalve, mida loeti hoopis pärast seda, kui lapsed olid kõhu täis söönud. Seejärel tõusid lapsed lauast ja ütlesid vaid kaks sõna: „Jumal, tänan!“ Kuid sellele järgnes väike lisarituaal – nad tulid isa ja ema juurde ja kallistasid neid.
Poska oli sündinud vaimuliku peres ja ka ise vaimuliku haridusega, kuid ta ei liialdanud palvetega. Pöördumine kõrgema väe poole oli tollase elu osa, aga samas ei unustatud, et juba lastel on oluline teada, et alati tuleb tänada ka neid, kes meile leiva päriselt lauale toovad. Nüüd on meil võimalus tänada oma rahva saatust, mis on ikkagi toonud meile ka helgeid hetki, ning tänada Tartu rahu meile toonuid, kelleks on nii kõik selles osalenud kui ka sõdurid, kes suutsid sel ajal elu hinnaga rinnet hoida.
Kas Tartu rahu on ajalooline ime?
Eesti rahva jaoks on see kindlasti ime, aga eraldi on see üks Esimese maailmasõja järgse Euroopa loonud rahulepingutest. Alles siis, kui meil on kord olemas võrdlevad ajaloolised lepingud, mis lõpetasid Esimese maailmasõja, suudame paremini aru saada, kuidas sulandus see tollasesse rahvusvahelise õiguse ja eriti diplomaatia teadmisse.
Korraks tasub meenutada, et isegi Läänemere piirkonna riikide jaoks on olemas samasugused rahulepingud Venemaaga, mis järgnesid Tartu rahulepingule: Leeduga Moskvas 12. juulil 1920, Lätiga Riias 11. augustil 1920, Soomega Tartus 14. oktoobril 1920 ja Poolaga Riias 18. märtsil 1921.
Nii et ime saatis ka meie naabermaid?
Just nimelt. Kui arutada Tartu rahu kui ime teemal, siis sündis see just tänu Jaan Poskale kui Eesti delegatsiooni juhile. Ta oli inimene, kellest väga palju sõltus, et just selleks ajaks jõuti teise poolega kokkuleppele. Poska oli ise juba väga haige, aga ta võitles ja suutis ülesande täita.
Siit tuleb kindlasti õppida, et ajaloos võib millegi saavutamiseks olla antud väga kitsas ajaline aken ja kui selle aja jooksul ei suudeta ülesannet täita, siis ei pruugigi enam tulemuseni jõuda.
Täna on ilmselt veel veidi vara arutada, kas suutsime 1991. aastal teha kõik, mis selles ajaaknas oli võimalik saavutada ja eks nii mõndagi võib jääda tulevikuteadmise toel kripeldama.
Isiku osa ajaloos on vahel suurem, kui tahame endale tunnistada. Mina usun sellesse ja seda usku on kinnitanud minu teaduslikud uuringud.
Mismoodi sai sinust ajaloolane?
Tartu ülikooli diplomi järgi olen ma jurist, teadusliku kraadi järgi õigusajaloolane, aga ma olen kindlasti oma teadustöös arendanud suundi, mis ulatuvad ajaloolaste töömaale. Mul on vedanud heade õpetajate ja kolleegidega. Kui nüüd veidi nalja heita, siis võiks öelda – kõik algas naabritüdruku kirjutuslaua all.
Kui ma Võrus kooliteed alustasin, siis elasime suhteliselt kitsastes oludes, kus vabrikumaja väikestes tubades elasid pered, kes kõik kasutasid ühist kööki. Seetõttu oli elamine vähemalt selle maja laste jaoks kui üks suur korter. Meie naabertoas elas Eevi, kes oli kaheksa aastat minust vanem ja kellel oli oma kirjutuslaud. Temal olid just ajalooõpikud, mida ta enam ei vajanud, laotud koolilaua alla riiulile.
See lauaalune kujuneski minu lemmikpaigaks, kui ma nende tuppa sattusin.
Ilmselt olid sul ka meeldejäävad õpetajad?
Tõesti, mul on elus ajalooõpetajatega vedanud. Kõik nad õpetasid mind parimal moel ja mis kõige olulisem, ei teinud ajaloo vastu huvi tundmist vastumeelseks.
Keskkooli lõpuklassides oli võimalus osaleda Vana-Irboskas linnuse arheoloogilistel väljakaevamistel, mida juhatas tuntud Vene arheoloog Valentin V. Sedov (1924–2004), kes oli väga hea teadlane, professor ja akadeemik. Tema käe all töötades õppisin nägema ja aru saama, kuidas ajalugu meile päriselt ladestub.
Väga palju õpetajaid oli Tartu ülikoolis ajast: olgu need siis Eesti parimad ajaloolased, kes siis ülikoolis töötasid, aga ka Juri Lotman, keda pean samuti väga heaks ajaloolaseks.
Hiljem on mind saatus välismaal kokku viinud kuulsate ajaloolastega, kellest ehk sügavaima mulje jättis Reinhart Koselleck (1923–2003), keda mul õnnestus nädala jooksul Eestis reisides saata. Vahetu suhtlemine sellise suurvaimuga ei jäta sind kunagi endiseks.
Kuidas sattusid Tartu rahu peaarhitekti Jaan Poska jälgedele?
Minu tee Jaan Poska juurde oli asjade loomulik kulg. Olen ju õigusajaloolane ja Eesti Vabariigi ühe olulise juristi elu ja tegevuse uurimine oli minu kui õigusajaloo professori ametiülesanne. Kuid siin olemas ka üks väike subjektiivne faktor, sest kui ma tulin 2000. aastal Eestisse tagasi Saksamaalt, kus ma kaks aastat elasin ja töötasin Frankfurtis Maini ääres, ostsin meie perele Tallinnas elamise piirkonda, kus meie jalutuskäigud viivad iga päev mööda Jaan Poska kunagisest kodust. Loomulikult tõstis see Jaan Poska looga tegelemise minu jaoks veelgi rohkem esiplaanile.
Mida peaks me kõik ja Eesti riik Poskalt õppima?
Sellest võiks väga pikalt rääkida ja ma ei saa aru mõnest nooremast kirjamehest, kes on kuidagi isegi veidi kurjad Jaan Poska ja tema kolleegide peale, et ei suudeta astuda Poska poolt jäetud saabastesse. Liialt suured on Jaan Poska saapad ja pintsak (Poska oli elus tegelikult väikest kasvu mees) meie tänase diplomaatide seltskonna jaoks. Seda ei tule võtta isiklikult, vaid vastupidi, tuleks olla tänulik, et Jaan Poska meil oli ja samuti teised rahudelegatsioonid liikmed ja nende toetajad.
Poska puhul tuleks eeskujuna võtta seda väärikust, rahu ja emotsioonide endale jätmise oskust. Ning teise poole austamist, sest vaid selline hoiak viis eduni. Kui keegi arvab, et Ants Piip oli selles delegatsioonis olulisem (sest tal oli taskus rahvusvahelise õiguse materjal?), siis mina pole sellega nõus. Poskaga võrreldes Piip kahvatub.
Suures ajaloos ei ole vist ühe rahulepingu sajas aastas midagi erilist. Või siiski on?
Kindlasti on. Kui mõelda, siis sajand on ju kahe suure püha tsükli pikkune periood. Igal pool kristlikus maailmas loetakse sajandi möödumist alati millekski eriliseks. Seda enam, et see on aeg , mis on veel oma pikkuselt inimeluga mõõdetav.
Oled vist Eesti parim Poska asjatundja?
Teadus üldiselt erineb spordist, sest siin pingeridasid pole. Mina ise ütleks, et kuulun nende hulka, kelle käest Jaan Poska teemal nõu küsitakse. Olen aastatega Jaan Poska elu ja tegevuse uurimisel leidnud allikaid ning loomulikult osanud neid lugeda veidi laiemalt, mida ehk varasemad uurijad pole märganud või siis olid nad huvitatud mingitest kitsamatest teemadest.
Mul on mitu ideed, mida lähiaastatel tuleks uurida, et me suudaks Jaan Poska tuua rahvusvahelisse pilti. Tema tegevus leiaks laiemat huvi kindlasti ka rahvusvahelises kirjanduses. Oleme seni Jaan Poska tegemisi vaadanud liialt Eesti-keskselt. Tasuks vaid mõelda, ajutise valitsuse otsusega tekkis 1917. aastal suur Eestimaa kubermang, ja selle maa kõrgeimaks ametnikuks oli just Laiusel sündinud Jaan Poska.
Tänu Poskale oled sa Jõgeva vallas oma inimene, valla aukodanik. Kui tähtis või oluline see sulle on?
Minule on see väga tähtis. Kui Jõgeva vald selle mulle 2016. aastal andis, siis tundsin siirast rõõmu, et minu töö Jaan Poska ja Laiuse jäädvustamisel, mida aastate jooksul koos Asta Leiteni ja teiste kaasteelistega tegin, on olnud õige.
Kuidas tundub, kas Poska vaim hõljub tänagi Laiuse või Eestimaa kohal?
Kindlasti, tuleb vaid teha end sellele vaimule vastuvõtlikuks. Väga meeldiv on alati kohtuda Jaan Poska nime kandva kooli õpilastega. Nende noorte inimestega suheldes saad paremini aru, kuidas aitab oluline eeskuju nende arengut positiivses mõttes suunata.
Julgen soovitada, et kes tahab seda Poska vaimu paremini tunda, peaks sõitma kohapeale. Mina võtaks enam aega ja käiks Laiusel Jaan Poska isa köster-koolmeister Jaan Poska haual. Ning siis leiaks veel aega kohapeal ringi vaadata, Laiuse kirikukülas köstri maja trepil tasuks ka istuda, sest on ju oluline istuda samal trepil, kus tulevane advokaat, Tallinna linnapea, minister ja rahudelegatsiooni juht oma esimesed sammud tegi.
Sinu tänane töö Tallinna linnaosa vanemana. Kui palju seal ajaloolisest mälust kasu on?
Elus on abi kõigest, mida hästi oskad. Minu jaoks on töö Tallinnas Põhja-Tallinna linnaosa vanemana üks osa elust ja ma püüan oma linnaosast, kus elab enam kui 60 000 elanikku, võimalikult hästi aru saada. Põhja-Tallinna linnaosa jaguneb ajalooliseks ja uueks asumiks, kus kõigil on olemas oma identiteet. Identiteedi üks osa on ka piirkondliku ajaloo tundmine.
TIIT LÄÄNE
