Väga raske on südant valutamata kõndida või jalgrattaga sõita mööda Jõgeva ümbruse teid. Teeservad ja -kraavid on täis autoakendest visatud tühje suitsupakke ja kohvitopse. Hämmingut tekitavad teekraavidesse poetatud olmeprügi täis kilekotid.
Autoaknast väljaviskaja näol on ilmselt tegemist teadagi millise inimtüübiga. Nähes teekraavis kilekotte, kuhu hoolikas perenaise käsi on pakkinud kokku volditud kangajäägid või lastele väikseks jäänud kummist jalanõud, on hämmingust masenduseni lühike tee…
Kas tegemist on põlvkonnaga, kes kasvas nõukogudeaegse olematu prügimajanduse tingimustes? Neile tuleks ehk ajalehe kaudu teatada, et iga linna- ja maapoe juures on konteiner, kuhu oma jäägid puistada saaks. Nimetatud kilekotid oleksid mahtunud linna tavalisse avalikku prügikasti.
Kõige hullemas olukorras on just linna lähedased teed: Kurista-Siimusti, Jõgeva alevik-Õuna ja muidugi eriti vana telemasti ümbrus. See näitab, et prügitajad elavad meie keskel. Mis toimub inimese peas, kes, selle asemel, et hoolikalt pakitud prügikott oma või avalikku konteinerisse visata, selle autosse pakib ja teekraavi või metsa alla viskab?
Kas aitaks karistuse karmistamine? Kas aitaks laste keskkonnateadlikkuse tõstmine? Viimase puhul saab loota, et uus põlvkond enam teeservi ja metsaalust ei saasta ning ebaseaduslikul loobitud ja ladustatud saast tasapisi iseenesest laguneb, sest mingit koristustegevust pole siiani märgata olnud.
JÕGEVA LINNA ELANIK
Kirja autor on toimetusele teada
