Jõgevale on igasuguseid identiteete otsitud: kord on nimetatud seda külmalinnaks, kord raudteelinnaks, kord naistetantsu linnaks. Paistab, et nimistusse tuleks lisada ka ulmekirjanduse tõmbekeskuse tiitel, sest Jõgeval ja selle ümbruses tegutsevate ulmekirjutajate arv näitab tõusutendentsi.
Jõgeva linnaraamatukogus on viimase paari kuu jooksul esitletud suisa kolme ulmeraamatut, mis tervenisti või osaliselt jõgevamaalaste kirjutatud. Septembri lõpus tegi otsa lahti Agur Karukäpp kirjanikunimega Maniakkide Tänav, kes tõi lugejate ette oma värske romaani “Mehitamata inimesed”. Selle teadusliku fantastika valdkonda liigitatava romaani tegevus toimub pärast Vene-Hiina sõda, millest pole jäänud puutumata ka Jõgeva. Siia on nimelt ümber asustatud tuumakatastroofis saastunud piirkondade inimesi, mistõttu linn on ülerahvastatud ning enamik selle elanikest on venelased ja hiinlased.
Endisest Jõgeva Sordiaretuse Instituudist ja praegusest Eesti Taimekasvatuse Instituudist on ulmeromaanis saanud kosmoseinstituut, mille eesmärk on aretada Kuu ja Marsi baaside põllumajanduse jaoks kultuurtaimi ning muid elusorganisme. Jõgeva haiglast on saanud aga kunstlikult kasvatatud doonorelundite katselabor. Loo peategelaseks on üksik häkker, kes satub oma kadunud armsamat otsides ohtlikesse olukordadesse ja kohtub värvikate inimestega. Põnevuse ja armastuse kõrval on romaanis kõvasti musta huumorit.
Maniakkide Tänav on küll ulmežanris juba kogenud tegija, ent teadusliku fantastika alal peab ta end algajaks. “Mehitamata inimeste” kirjutamisel sai ta päris palju inspiratsiooni Svetlana Aleksijevitši raamatust “Tšernobõli palve: tuleviku kroonika” (see sisaldab Tšernobõli katastroofi üle elanud inimestega tehtud intervjuusid), samuti Pierre Haski raamatust “Hiina veri: kui vaikus tapab” ning vendade Strugatskite “Väljasõidust rohelusse”.
“Olen raamatus kasutanud mitmeid tõsieluseiku ja kopeerinud sotsiaalvaldkonnas töötades nähtud düsfunktsionaalseid ehk mittetoimivaid suhteid,” ütles Agur Karukäpp.
Samakas ja saun
Oktoobri lõpupoole oli ulmehuvilistel jälle põhjust raamatukokku tulla. Siis esitleti seal suisa kaht raamatut: Veiko Belialsi ulmejutukogumikku “Kogu maailma valgus” ja veebiajakirjas Reaktor ilmunud paremaid ulmejutte sisaldavat raamatut “Tuumahiid”.
Luual elav Veiko Belials sai mullu maha luulekoguga, ulmeraamatute üllitamisse tuli tal aga vahepeal sisse seitsmeaastane paus.
“Mine tea, võib-olla oleks see paus veel pikemaks kujunenud, aga ühiskondlik surve läks nii suureks, et tuli kirjutama hakata. Ulmehuviliste kokkutulekutel keerutas üks ja teine jälle nööpi ja uuris, millal mul siis järgmine raamat ilmub. Kauem ei saanud ma enam põiklevaid vastuseid anda, lõpuks tuli kirjutama hakata,” ütles Veiko Belials.
Algul oli tal plaanis kirjutada raamatusse kolmes laadis lugusid: õudus- ja fantaasiajutte ning teaduslikku fantastikat. Need ongi tema sõnul n-ö kolm vaala, millele ulme tugineb. Teadusulmet polnud Belials varem kirjutanudki, ent kui “maitse suhu” sai, mõistis, et seekord tulebki keskenduda sellele ning jätta õudus ja fantaasia raamatu ühtsuse nimel paremaid aegu ootama.
Kaks kogumikus sisalduvat lugu on Belials kirjutanud kahasse J. J. Metsavana ehk Joel Jansiga.
“J. J. Metsavana on küber- ja tuumapungi valdkonnaga hästi kursis ja temaga neil teemadel vesteldes tekkiski idee kirjutada mõned ühised lood,” ütles Veiko Belials. “Ekspluateerisime mõnuga nõuka-aegset absurdi, viies selle kaugesse tulevikku ning keerates sellele veel omalt poolt vinti pealegi. Meil endil oli teineteise kirjutatut vastastikku lugedes väga lõbus ning lugejagi on need lood hästi vastu võtnud.”
Raamatuesitlusel lugeski Belials “isu tekitamiseks” ette katkendi loost, milles tegelasteks kusagil kosmose ääremail lagunevas baasis passivad kosmosesõdurid, kes samakat ajavad ja reaktori kaane peal saunas käivad ning kelle rahuliku oleskelu lõpetab kontrollija saabumine.
“Kogu maailma valgus” annab nii kriitikute kui ka autori enda meelest päris hea ülevaate sellest, mida ulme ühes alamžanris teadusulmes tehakse ja teha võib.
Reaktorist “Tuumahiidu”
Kolmas Jõgeval esitletud ulmeraamat “Tuumahiid” sisaldab kuueteistkümne autori, sealhulgas jõgevalaste Tea Lalli, Maniakkide Tänava (Agur Karukäpa) ja Canis Vedru (Indrek Uusmaa) tekste. Agur Karukäpp on ka üks raamatu koostajaid.
“Oleme koos J. J. Metsavanaga juba mitu aastat Tartus ulmekirjanduse töötuba vedanud,” ütles Agur Karukäpp. “Kuna ulmeajakiri Algernon selles töötoas sündinud loomingut avaldada ei soovinud, tegime oma veebiajakirja Reaktor ja hakkasime lugusid seal avaldama. Siis aga leidsime, et paremad jutud peaksid ka paberkandjal kättesaadavad olema, sest kõigil asjahuvilistel pole kommet ilukirjandust arvutist lugeda.”
Tea Lalli “Tuumahiius” avaldatud lood on üleüldse tema esimesed ulmelood.
“Päris uhke tunne on neid sellises kogumikus palju tuntumate autorite tekstide kõrval näha,” ütles Tea Lall.
Teadlikult ta enda sõnul ulmelugusid kavandanud polegi, vaid paaril korral on lihtsalt “normaalne” lugu n-ö käest ära läinud ja ulmevaldkonda ära kaldunud. Üks Reaktoris ja “Tuumahiius” avaldatud Tea lugu käsitleb näiteks maailmalõppu, mis pidi mäletatavasti saabuma möödunud aasta 21. detsembril.
“See on Reaktoris avaldatud lugudest üleüldse kõige loetum,” kinnitas “Tuumahiiu” esitlusel kohal viibinud J. J. Metsavana. Tema sõnul on meil kõvasti vedanud, et meie keeles on olemas nii hea ja tervet žanri hõlmav sõna nagu “ulme”. Inglise keele kõnelejad ja paljud teised peavad näiteks leppima palju kitsama tähendusväljaga “teadusliku fantastikaga”. Sõna “ulme” tõi aga üle 40 aasta tagasi eesti keelde ei keegi muu kui praegu Põltsamaal elav kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Veel üks ulmealane plusspunkt Jõgevamaale!
RIINA MÄGI
