Et kooliaasta hakkab peatselt lõppema ja loodus on muutunud nii õuekutsuvaks ning päike paistab aina soojemalt, otsustasid Jõgeva Ühisgümnaasiumi 5a ja 5b klass nautida õppimise võlusid väljaspool kooliseinu.
13. mail pärast koolitunde vuraski buss kahe viienda klassiga Palamuse poole. Peatuspaigaks oli Palamuse Kihelkonnakoolimuuseum. Leidsime end tiigi kaldalt, kuhu kunagi parv oli uputatud. Olime nagu laudast valguse kätte pääsenud kariloomad. Alles nüüd märkasime kevade tõelist olemust. Seda, et toomingad hakkavad õitsemist lõpetama ja lindudekoor nii vabadust kuulutavalt hõiskab.
Püüdsime linde nende laulu järgi ära tunda. Märkasime, et uppunud parv on tiigis praegugi. Meenutasime “Kevade” lugusid ja tegelasi. Palju rääkisime Tootsist ja Kiirest ja Arnost ning Teelest, kuni köster meid koolitundi palus …
Käib kevadega või hoopis “Kevadega” kaasas
Klassitoas oli vanaaegne koolimööbel, kus laudadele oli valmis pandud vanas kirjas tööleht, millel pealkirjaks “Katselkäimine”. See on meie mõistes vist midagi lõpukontrolltöö, arvestuse või eksami sarnast.
Igatahes midagi niisugust, mis käib kevadega või hoopis “Kevadega” kaasas. Koolitund tuligi välja Tootsi-Teele- Arno –Tõnissoni-õpetaja Lauri-Lible vaimus. Meenutasime paljut, mis oli seotud “Kevade” tegelaste aegse kooliga. Meilgi toimusid kiirkorras lugemiseõpetuse, kokkuarvamise, maailma suuruse ja maailma maade õpetuse, vaimulike salmide tutvustamise ja laulmise tunnid.
Lugemistekstid olid kirja pandud meile esialgu täiesti mõistetamatute tähtedega. Pidime kõik üksteise järel lugema ja arvama, millest on jutt, ning selle lahti rääkima. See, mis esialgu tundus ületamatuna, osutus üsna huvitavaks. Nalja sai ka. Kõige lõpus laulsime kõik koos laulu “Kui mina alles noor veel olin …” Tegime igaüks enesele ka koolitunnistuse valmis, kus ennast hindasime kas “väga heaga” või “heaga”. Veel olid hinnangud “kaunisti”, “rahuloldav”, “nõrgapoolne”, “käib kah”. Elevust tekitas, kui lugesime üles, kui palju kellelgi kooliaastast viidetud päevi on, ning tegime siis enda kohta üleüldise otsuse. Kirjutama pidime sule ja tindiga. See nõudis alguses tõelist pingutust, aga oli samas lõbus. Tähed tulid küll välja haralised, nagu algul kirjutama õppides, aga saime hakkama. Nii mõnelgi olid käed ja nägugi tindised.
Kuidas Tootsi peenart teha
Tegevus jätkus õues, kus võtsime kätte reha. Tegime valmis Tootsi peenra, kuhu panime seemnedki maha.
Järgnes ekskursioon Palamuse alevikus. Imetlesime loodust ja kohalikku elu-olu ning kuulasime ajalugu. Meid saatis linnulaul. Tegime Palamusele ringi peale. Nüüd teame, kus elasid ja millega tegelesid “Kevade” tegelaste prototüübid. Imestama pani, kui suur tegelikult Palamuse alevik on. Et saime nii täpselt tundma üht Jõgevamaa kirjanduslikku paika, kingiti meile kõigile lauamäng “Palamuse loodus- ja kultuurilugu”.
14. mail veetsime kogu päeva Eesti Põllumajandusmuuseumis Tartumaal Ülenurmel. Kohale jõudnud, ootas meid kaks rõõmsameelset meesterahvast-giidi.
Ja mõlemad klassid siirdusid eraldi ringkäigule. Meie läksime näituste peamajja. Esimene, kellega kohtusime, oli hästi armas hobune. See oli vanade eestlaste kasvatatud hobusetõug – Vipon. Kahju, et ta elus ei ole, kurvastasid meist mõnedki. Huvitatult kuulasime, kuidas meie esivanemad on olnud maarahvas, kellel põhitegevuseks maaharimine ja loomapidamine. Tutvusime adra ja äkkega. Mõtlemapanev oli, et seeme külvati mulda käsitsi ja seda isegi veel 20. sajandi algul. Külvamiseks kasutati külimittu, kuhu pandi terad.
Edasi käisime sepikojas, kus kunstiõpilased praegugi sepiseid taovad. Järgnes talutoaga tutvumine. Pidime kilesussid välisjalanõudele peale tõmbama. Kindlasti on see märk muistsete eestlaste puhtusearmastusest. Talutoas pidime näitama oma tähelepanelikkust ja kuulamisoskust, teadmisi, mida olime näitusi vaadates omandanud.
Mängisime kogu klassiga suurt lauamängu. Retk jätkus küüni suunas. Saime palju teada eestlaste põhitoiduse rukkileiva tähtsusest ja ka rukkist. Et olime näitusemajas rukkivihkudega juba tuttavaks saanud, alustasime nüüd kootidega rehepeksu, sest vili oli küünis lademetena maas. Lademed tuli peksta kohe, et vili ei jahtuks ega niiskuks, mis raskendab terade väljatulekut peadest.
Kõik töötasid kootidega hoolega, mõnel oli higigi otsa ees. Peksmisele järgnes lademete puistamine. Lademest korjati paras sületäis õlgi, raputati viimased terad välja ja seoti kubuks. Õlekubud viidi tavaliselt rehealuse lakka katuse tegemiseks hoiule. Kõik said ka käsikivi ringi ajades ise teradest jahu jahvatada. Tõsi, käsikivi keerutamine oli nii raske, et osa tüdrukuid seda ei suutnudki.
Leivale vajutati peremärk
Edasi läksime leivatarre, kus meid võttis juba uksel vastu magus leivalõhn. Järgnesid õpetussõnad rukkileiva kasulikkusest, sellest, kui kasulik on meil süüa eestimaist leiba. Rukkileivas on palju kiudaineid, mis puhastavad soolestikku ja hoiavad kõhu korras. Leib sisaldab mitmesuguseid vitamiine ja mineraalaineid. Leib annab energiat, aitab korras hoida südant ning hooldab hambaid ja igemeid. Ahi oli parajalt soe ja meie silme all pandi üheksa leiba leivalabidaga ahju. Enne oli leivale vajutatud peremärk. Seegi on meie esivanemate komme, tähendusega, et peremärk ühendab, on midagi ühele perele ainuomast.
Veel vanemad eestlased olid vajutanud leivale ristimärgi —kaitseks kurja silma eest. Kuni leib ahjus küpses, ajasime meie ringi võimasinat, et endale leiva peale võid saada. Leivalõhn muutus aga iga hetkega üha intensiivsemaks, kogu ruumi täitvaks. Ninas on see veel praegugi. Kõhud olid nüüd küll väga tühjaks saanud. Lõpuks suundusime mõisahäärberisse sööma. Meile pakuti hõrku talupojatoitu: mulgiputru hapukoorega, juurde omaküpsetatud leiba ja võid ning joogiks oli piparmünditee. Ei teagi, et toit kunagi nii hästi oleks maitsenud. See oli lausa püha söömaaeg! Ise ka imestasime, et nii palju süüa jõudsime. Leib ja või said laualt kogu aeg otsa.
Palju mõtlemisainet
15. mail sõitsime Viljandi teatrisse Ugala vaatama Rakvere teatri etendust “Kuidas elad, Ann?”.
Etendus algas ja lavale astus Jokker. Ta oli etenduses nii Anni kasuisa kui ka etenduse juht.
Vahva oli see, et selles etenduses näitlejate mäng vahepeal katkestati ja räägiti laval toimuv lahti. Võimalik oli küsimustele vastata ja ise küsida. Huvitav võte, mis jättis mulje, nagu oleksime ka ise tegelased.
Probleeme, millele mõelda, oli küllaga. Näiteks vanemate ja laste suhted. Ausus ja üksteise austamine igapäevakäitumises. Kas ikka 14-aastane eeskujulik õpilane Ann Kees tegi õigesti, et oma kodunt Võsu suvilasse jalga lasi? Ja veel kellega – kas need ikka olid sõbrad? Kas Anni emal sobis minna tütrele koolipeole järele, kui tüdruk oli seal vaid pool tundi lubatud kellaajast kauem olnud?
Tõdesime, mis juhtub, kui siiski otsustatakse kodunt põgeneda. Meid võlus lavatüki koolipeol tantsuks mänginud poistebänd. Nägime ka, kui erinevalt käitusid needsamad poisid siis, kui nad olid sealsamas suvilas külas. Veendusime, kui paljutähenduslik on hinnang: vaga vesi, sügav põhi. See sai küll selgeks, et usaldus on väga õrn teema ning alati tuleb lahtiste silmadega kaeda, keda võib usaldada, keda mitte. Ja vanematearmastuse tähenduslikkus tuli välja ka Võsul.
Imelik, kuidas küll see, et Annist kodus väga hooliti, paistis välja ka Võsul, ehkki tüdruk mitu nädalat vanematest eemal oli olnud.
Tegemist oli Anni kevadega. Kõik ei läinud nn libedalt, aga elukogemusi sai küllaga. Ühtäkki sai noorest tüdrukust täiskasvanu, kes oli saanud oma õppetunni. See tegi ta targaks ja koduigatsus rõhus juba ammu. Elukogemused olid küll valusad, aga aitasid Annil jälle heaks ja huvitavaks koolikaaslaseks ning armsaks tütreks muutuda.
5b klass oli teatrisse kaasa meelitanud ka vanemad. Neilegi meeldis see teismeliste probleeme käsitlev etendus, sest seda, millele mõelda, oli rohkem kui küll.
Agaramad teatrikülalised said mälestuseks bändipoiste autogrammid.
Et etendus oli pikk, jõudsime koju hilja. Järgmisel hommikul olime aga koolis kõik. Mõistsime, et kui tahame kuskil käia või elult midagi enamat saada, peame suutma väsimust ja iseennastki ületada.
Töötamine nõuab pühendumist
16. mail käis osa meist Rakvere teatris etendusel “Oskar ja Roosamamma” — nii-öelda luurel, kas ja millal sobiks eelnimetatud etendus meile kõigile vaatamiseks. Ette oli teada, et teema on raske. Üllatas, kuidas vaid kahe näitlejaga on võimalik nii kurb lugu nõnda põnevaks mängida. Tõdesime, et elu tuleb elada ka siis, kui inimene on haige. Ja sõltub temast endast, kuidas ta selle elamisväärseks muudab. Palju sõltub nendest inimestest, kes on kõrval.
Näiteks Roosamamma —haigla kõige vanem roosas kitlis tädi. Kui hea, et haiglas oli niisugune õde! Roosamamma soovitas Oskarile, kui poiss eriti kurvaks muutus, jumalale kirjutada. Nii Oskar tegigi. Ja tal oli palju kergem, sest tegevus viis mõtted mujale. Roosamamma oli mõelnud Oskari lõbustamiseks välja igasuguseid lugusid. Need sisendasid poisisse eluusku, hakkamasaamisvajadust ja võitlusvaimu.
Palju südamlikke hetki veetsid Oskar ja Roosamamma koos. Ka jõulude aegu oli see nii. Neil õnnestus olla Roosamamma kodus. Nimelt oli Oskar end Roosamamma autosse peitnud ja seal magama jäänud, nii nad olid Roosamamma koju sõitnudki. Elu tegelikkusele pani mõtlema Oskari vanemate käitumine. Nad justkui oleksid oma poega peljanud. Südamliku kohtumise asemel nad hoopis vältisid Oskarit ja saatsid talle vaid kingitusi, ise poega nägemata minema põgenedes. Oskar nägi sageli aknast nende tulekut, aga poisini vanemad ei jõudnud. Oskar ootas oma ema ja isa nii väga … Kingitustest ta aga enam ammu rõõmu ei tundnud. Hea oli kuulata Oskari mõtteid, kui ta Roosamammaga rääkis. Ta oli huvitav poiss. Ja Roosamamma oli talle parim kaaslane. Ta tegi kõik selleks, et elupäevad, mis Oskarile veel olid jäänud, oleksid elamisväärsed ja lõbusad.
Nüüd võiks küll õppeaasta lõppeda, sest korraga on tarkust justkui ülearu. On, millele mõelda. Koolitundides õpitu sai seostatud elu enesega.
Lõpetame oma kooliaasta-loo meenutusega Oskar Lutsu “Kevadest”.
Õpetaja saadab viimaseid kojusõitjaid, läheb siis klassituppa, jääb tühjade pinkide vahele seisma ja mõtleb kaua – seal, kus enne oli nii palju elu ja liikumist, laotab nüüd vaikus oma nägematuid tiibu. Ära läksid! Ära läksid need, kes talle vahel meelehärmi sünnitasid, aga ometi talle nii armsad olid …
Head teed! Ja ikka pea püsti … julgelt ja rõõmsalt edasi! KOHTUMISENI!
5b klassi mõtted pani kirja klassijuhataja
HELGE MARIPUU
