Uurimistöö koostamise ja esitlemise oskus on kehtiva riikliku õppekava nõue gümnaasiumilõpetajatele.
iii
Kui see 2002. aastal õppekavasse sisse kirjutati, siis võtsime pisut hoogu ja vaatasime, mis toimuma hakkab. Nüüd teevad meie kooli õpilased juba kuuendat aastat uurimistöid. Sõna „uurimistöö“ võib esialgu ära ehmatada. Peame endale aru andma, et kooliõpilane ei saa teaduslikus mõttes midagi uut avastada, kuid enda jaoks millegi uue avastamine on olulisemgi. Seepärast pole õpilastöö puhul tähtis sisuline keerukus, vaid see, et tegija õpib nägema ja püstitama probleeme, neid lahendama, läbi viima uurimust ja seda kõike ka arusaadavalt kirjeldama. Muidugi on hea, kui uurimistööl on ka praktiline väljund ja seda saab siduda kas Jõgeva linna, maakonna või oma kooliga.
Tegelikult õpib õpilane uurimistöö tegemise käigus palju uut. Tänapäeva inforikkas maailmas muutub üha tähtsamaks oskus infot leida ja selle õigsust hinnata. Uurimistöö kaitsmisel saab õpilane ka esmase kogemuse, kuidas oma seisukohti suuliselt esitada. Meie koolides kasutatakse praegu väga palju õpilaste kirjalikku hindamist, suulised eksamid on ajalooks saanud. Uurimistöö kaitsmine on sisuliselt võrreldav suulise eksamiga. Osa õpilasi läheb edasi õppima kõrgkoolidesse, kindlasti tunnevad nad end märksa kindlamalt, kui neil on mingi kogemus olemas.
Meie koolis on uurimistöö kohustuslik kõikidele 11. klassi õpilastele, see on üleminekueksami eest. Kuna õpilased tegelevad uurimistööga praktiliselt terve õppeaasta (tööde kaitsmine on aprillis-mais), arvestatakse neile selle eest üks 35-tunnine kursus, mille hinne kantakse eraldi lõputunnistusele.
Uurimistööks valmistumiseks on 10. klassi informaatika kursusest pühendatud viimane veerand uurimistöö läbiviimise metoodikale. See on küll kuiv õpetus, kuid aitab luua ettekujutuse, kuhu aasta pärast välja peab jõudma. Teoreetilistele loengutele lisanduvad rühmatööd, mille käigus õpilane õpib uurimistöö kavandamist, küsitluse läbiviimist ja ankeedi koostamist. Samuti õpitakse uurimistööd korrektselt vormistama, kasutama statistilist andmeanalüüsi ja koostama esitlust.
Kui õpilased oma tööga 11. klassi sügisel alustavad, on nad algul segaduses, sest töö tähtaeg tundub olevat mägede taga ja protsess nii keeruline, et ei teagi, kas üldse pärale jõuab. Kui nad aga lõpuks on oma töö ära kaitsnud, oleme komisjonis ikka küsinud, kuidas töö koostamine oli ja millist kasu sellest saadi. Ja siis öeldakse enamasti, et ei olnudki nii hirmus ja tegelikult saadi palju targemaks. Kõige rohkem väärtustavad õpilased sageli esinemiskogemust.
Enamik õpilasi viib läbi klassikalist uurimistööd: otsib mingile probleemile vastust katsete või küsitluste abil, andmeid analüüsitakse ja tehakse järeldusi. Uurimistöö teiseks liigiks võib nimetada ülevaadet ehk tööd kirjandusega. Võetakse mingi probleem vaatluse alla, uuritakse seda kirjanduse põhjal, üldistatakse teiste autorite järeldused ning viidatakse edasist uurimist vajavatele probleemidele. Taoline töö võib kergesti muutuda referaadiks, nii et ülevaate koostamine on gümnaasiumiõpilastele sageli raske. Väike ülevaade (teoreetiline taust) on aga ka klassikalise uurimuse osa.
Uurimistöö võib olla ka praktiline tegevus, näiteks mõne elektroonilise seadme või arvutiprogrammi koostamine. Kuigi seade ei pruugi tööle hakata, on ka ebaõnnestumine kogemus, sest õpilane püstitab probleemi ja hüpoteesi ning teeb lõpuks ka järeldused.
Individuaalne õppevorm
Uurimistööde teemasid hakkavad õpilased valima 10. klassi kevadel, sest kui on vaja teha loodusvaatlusi, saab nendega alustada juba suvel. Enamasti valib õpilane teema aines, mis talle huvi pakub. Ühel klassil on aineõpetajaid küllaltki vähe, seepärast osalevad juhendamisel ka need õpetajad, kes otseselt selles klassis tunde ei anna. Tegemist on individuaalõppe vormiga: iga juhendaja tegeleb oma õpilastega ükshaaval. See on väärtuslik õppevorm. Juhendaja peab olema kursis õpilasuurimuste metoodikaga ning omama ettekujutust töö tulemustest. Ainult nii saab anda õpilasele asjatundlikku nõu, tegemata samas midagi tema eest ära.
Kõige raskemaks osutub tavaliselt sobiva teema leidmine. Teema ei tohi käia õpilasele üle jõu, vajalikud vahendid peavad olema olemas ja töö ei tohi kujuneda pelgalt referaadiks. Õpetaja peab aitama õpilasel uurimistöö käigus õigel kursil püsida, eelkõige püstitada jõukohast eesmärki ja kavandada metoodikat. Järeldusteni peab õpilane ikka ise jõudma, kuigi nende sõnastamisel on sageli vaja juhendaja taktitundelist abi.
Tavaliselt uurib õpilane kooliprogrammi väliseid asju ning vastav taust tuleb endale enne selgeks teha. Sageli kipuvad õpilased koguma Internetist liiga palju materjali. Kui esmalt asjast arusaamiseks suurema hulga materjali läbitöötamine ennast õigustab, siis töö vormistamisel tuleb alles jätta vaid hädavajalik. Kõikidele võõrastele mõtetele ehk algallikatele peab viitama.
Töö praktiline pool peaks suures osas tehtud saama juba esimesel poolaastal. Mõistlik on jätta töö reaalse läbiviimise ja esitamise vahele vähemalt paarikuuline vahe. Siis on aega töö tulemusi mõtestada ja vormistada.
Tööde kaitsmisele eelneb retsenseerimine. Algselt tegid seda enamasti õpetajad, hiljem oleme aru saanud, et kaasõpilase töö retsenseerimine annab õpilasele hea kogemuse. Praegu retsenseerivad õpilased peamiselt üksteise töid vastastikku.
Uurimistöö hindamisel arvestatakse töö protsessi, sisu ja vormistamist ning õpilase esinemist kaitsmisel. Oluline on jälgida probleemi püstitamist, metoodikast kinnipidamist, järelduste tegemist. Kindlasti tuleb silmas pidada, et uurimistöö ei oleks referaat. Töö hindamisel on kõige kaalukam sõna juhendajal, sest tema on püstitanud õpilasele eesmärgi. Ei ole õige hinnata kõiki õpilasi ühise skaala järgi, hindame ikka individuaalselt. Kui õpilane on oma tööga eesmärgini jõudnud, siis miks ta ei peaks saama head hinnet.
Paremaid töid avaldatakse õpilaste teadusajakirjas Akadeemiake, neid võib saata ka üleriigilisele õpilaste teadustööde konkursile.
iii
NEEME KATT, Jõgeva Ühisgümnaasiumi keemia ja informaatika õpetaja-metoodik
