Meie klass peab lugu õuesõppest, sellepärast võtsime teate võimalusest külastada RMK Endla looduskaitseala allikaid vastu suure rõõmuga.
Teisipäeva pärastlõunal väljus kooliparklast buss, mis sõitis koos meiega Pandivere kõrgustiku lõunaservale, Endla allikatele. Juba bussiaknast imetlesime sügise kaunist värvikirevust.
Kõigepealt peatusime Norra mõisas, mis on saanud nime mõisnik Karl von Knorringu järgi.
18. sajandil ehitatud mõis oli mõeldud mõisarahvale puhkusekohaks, samal ajal kui kõrval asuv Udela mõis tegutses karjamõisana. Norra mõisas oli, mida vaadata. Loodusmaastik pakkus nii silmailu kui ka puhkust. Hea oli mõelda, et juba sel ajal keegi mõtles ka puhkusele. Tänapäeval oleme sellega nii harjunud. Kahju, et tollal vaid mõisnikud puhata tohtisid.
Mõisa kõrval on Norra allikajärv, mis on Eesti veerikkam allikajärv. Seal asub ka vääriselupaik, mis tähendab, et koos kasvab palju erinevaid puuliike, samuti elutsevad siin paljud putukaliigid.
Saime teada, mida tähendab reservaat. See on koht, kus inimtegevus on keelatud, seeni ja marju sealt korjata ei tohi. Selgeks sai karstide teke. Külastasime Oostriku ja Sopa allikat, mis on Eesti sügavaim allikas. Endla looduskaitseala allikad asuvad 10 108 hektaril.
Meeldejääv vaatamisväärsus oli puisniit. Seisime seal ja imetlesime, nii ilus oli avanev vaatepilt. Saime teada, et puisniidud on enamasti inimese käe läbi tekkinud metsaheinamaad. Tõdesime, kui õnnelikud me eestlastena oleme, et meil on nõnda palju puhast ja puutumata loodust. Arutasime omavahel, et loodus on vist tõesti hea mõtete kogumise koht.
Harivad ja mõtlemapanevad olid loodusvahi Viljar Purgeli küsimused, mida ta meile ringkäigul pidevalt esitas. Näiteks küsis ta, kes tegi puule haiget. Puu haav oli tõesti raske ja hammustajaks osutus põder. Puu peab omal jõul terveks saama, aga selleks kulub kümme aastat.
Kuulasime müüti Valtri kaevust. Nimelt uppus sinna kraavikaevaja nimega Valter, kes kaevas maad ja uppus, sest allikast purskus vesi, mille surve oli väga tugev. Saime ka teada, et kui selle veega silmi pesed, paraneb nägemine. Paljud meist tegid katset.
Selgeks sai, et Endla allikate piirkonnas elab Eesti suurim näriline kobras, kes on meie üllatuseks taimetoiduline, toitub puidust, sööb puukoort, hundinuie ja puuoksi. Selgus, et ühes pesakonnas võib olla kuni 20 isendit, kes kenasti koos võivad tegutseda. Veel elavad siin jõeforell ja kotkad, põder, karu, hunt, ilves, metskits ning metsis, taimedest kasvavad orhidee ja võipätakas, katte- ja ungrukold.
Vaimustusime Vilbaste allikatest, mille põhjas olev liiv tõuseb keerisena üles. Seda nimetataksegi nn allika keemiseks. Eresinist värvi vesi Siniallika põhjas oli vapustavalt meeliköitev.
Matkal olles saime palju uusi teadmisi looduskaitseala töötajatelt Eerika ja Viljar Purgelilt, kes korraldasid meile väga huvitava ja hariva teekonna. Tegelikult meeldib meievanustele end metsas välja elada. Rahulolevaina nautisime matka lõppu purskava allika juures, kus veerandilõpu pidu pidasime. Imelise allika juures tegime ka toreda ühispildi. Meie kõigi silmaring laienes. Muljeid vahetades selgus, et kõigile meeldis matk väga.
Vaikselt metsas liikudes kuuleme ja näeme rohkem, nii mõnigi mõte saab selgemaks ja ehk ka plaani võetud tegu teoks.
i
BRIGITTA JÕGI
