Järg 13. septembril ilmunud osale</p>
“Rajoonilehele info jagamisel oli Olev Kuusik abivalmis, konkreetne ja operatiivne. Teda sai küsitletud nii esmaspäeviti objektil toimunud nõupidamistel kui ka teistelgi kordadel, mil spordimaja ehitamist uudistamas käisin,” rääkis ajakirjanik ja fotograaf Ardi Kivimets. Tema kajastas mitme aasta vältel Virtuse valmimislugu Punalipus ja Vooremaas.
“Tagantjärele mõeldes on hea, et meil jätkus arukust juba ehitamise käigus spordihoonele juhataja valida. Sellesse ametisse sai spordile pühendunud Ivo Reinmaa (1949-1997). Ivo panus Virtuse käivitamisel on mõõtmatu,” tunnistas rajooni täitevkomitee aseesimees ja pärastine abimaavanem Vello Mäesepp. “Spordihoone Virtus kujunes Reinmaa juhtimisel väga nõutavaks spordikeskuseks, kus toimus palju maakondlikke ja üleriigilisi spordivõistlusi. Ruumid olid hommikust õhtuni hõivatud, iseäranis spordimängude saal,” lausus ta.
Pärast Ivo Reinmaad sai Virtuse direktoriks Ralf Peterson (1949-2012), kes hoone valmimise ajal Jõgeva KEKi juhataja oli. Seejärel on Virtust juhtinud Tiit Uspenski, Aimur Säärits, Toomas Klaarmann, Hanno Koll. Praeguseks juhiks on Aita Saksing. Viimasel ajal on Virtuse juhtide ülesanded suurenenud ja ametinimetuseks on nüüd sihtasutuse Jõgeva Sport juhataja.
Atraktiivne avapidu
Virtuse avamisest saab kellaajaliselt täpse ülevaate ajalehest Vooremaa. Direktor Ivo Reinmaa on ajakirjanik Ardi Kivimetsale öelnud, et avamatšil korvpallis kohtusid Tallinna Kalev 70 ja Jõgeva rajoonikoodis. “Selles kohtumises tegid avaviske Priit Saksing ja treener Mati Mark (1941-2008). Tippkorvpalluritest olid platsil Aleksei Tammiste, Priit Tomson, Anatoli Krikun ja teised. “Spordikomitees korvpalliala vastutava treenerina töötanud Krikun oli abiks ka Virtusesse korvpallilaudade muretsemisel,” teadis Priit Saksing.
Virtuse avatseremooniat juhtis Ants Paju (1944-2011). Muusikalist meelolu lõi Jõgeva puhkpilliorkester. “Peatrepil mängiti Eesti hümni. Võttis ikka silma märjaks küll, sest Eesti oli taas iseseisvumas,” meenutas arhitekt Hindrek Piiber. “Kõik üksikasjad pole enam meeles, kuid tunne spordihoone avamisel oli uhke ja süda põksus rõõmust. Mõni kuu enne Virtuse avamist sündis mul poeg. Nüüd on nad mõlemad kahekümne viie aastased,” lausus Epp Hoovi. Tema sõnul paiknesid spordihoones Virtus ka spordikooli ametiruumid, mis samas koridoris, kus praegu asub kunstikool.
Ameeriklased korvpalli mängimas
Vello Mäesepp meenutas, et varsti pärast Virtuse avamist toimus hoones korvpallimatš, kus võistles ka Ameerika Ühendriikide üliõpilasesinduse meeskond. Virtus sai tegevuspaigaks mitmetele treeneritele ja nende kasvandikele. “Esimene emotsioon, kui seda spordikompleksi nägin, oli igati positiivne. Kakskümmed viis aastat tagasi oli tegemist Eesti mõistes väga uhke ja korraliku kompleksiga. Korvpallitreeningute läbiviimiseks olid olemas kõik tingimused. Spordiklubi Forte korvpalluritele kujunes Virtus kodusaaliks, kus osalesime Eesti meistrivõistlustel. Samuti sai Virtuses läbi viidud mitmeid rahvusvahelisi turniire ning korraldatud Eesti meeste meistriliiga kohtumisi,” rääkis korvpallitreener Ergo Prave.
Võtmeküsimuseks oskuslik majandamine
Priit Saksing meenutas, et spordihoonega ühte kompleksi oli plaanis ehitada ka jäähall ja ujula. Need kavatsused on mitmetel põhjustel tänaseni unistuseks jäänud. Pidevalt on arutatud ka hoone kasutamise üle, otsitud selleks uusi võimalusi.
“Olen käinud mitmetele väliskülalistele spordihoonet näitamas, näiteks Soome kolleegid on seda tunnustanud. Leian, et hoonet on kasutatud sobivalt, võib-olla tasuks kaaluda välisseinte täiendavat soojustamist koos moodsa viimistlusega,” rääkis arhitekt Hindrek Piibar. “Alati on lihtne lammutada, palju raskem on uut ehitada. Loodan, et Virtuses jätkub tegevus veel kaua-kaua, peaasi, et oleksid kohapeal juhid, kes oskaksid spordihoonet majandada. Siis ei kao see kuhugi,” lisas Vello Mäesepp.
i
JAAN LUKAS
