Ühes Aia tänava eramaja hoovis Jõgeval tegutseb väike sepikoda. Rene Puusepp valmistab siin koos sõpradega hobikorras muistset sõjavarustust ja tarbeesemeid.
Rene Puusepp on enda sõnul metalli vastu huvi tundnud juba varasemast ajast. Sel kevadel lõpetas noormees Tartu Kutsehariduskeskuse keevitaja erialal. Vaid selle elukutse omandamine ei rahuldanud ja Rene võttis nõuks õppida Valentin Morozovi käe all sepatööd. Meister Morozovi juures õppis noormees üheksa nädalat ja peab oma õpetajaga sidet siiani. Kui tarvis, aitab meister Rened tööriistade ja söe hankimisel ja Rene on omakorda valmis talle sepikotta appi minema.
Huvi sepistamise vastu on tekkinud ka Rene sõpradel. Ühiselt võeti vastu otsus sisustada endale päris oma sepikoda. Ideaalne koht oli selleks Rene koduaias, mille nurka mahtus kenasti ära tumeroheline plekkgaraaž. Tööriistad ja sisustus saadi tuttavate abil ja internetiavarustes surfates, osa vajalikku kraami leiti isegi metalli kokkuostupunktidest.
“Garaaži tõime Rõngust, alasi Tallinnast, ääsi Tihemetsast, kruustangid Valgast, tööriistade hankimisel on aidanud meister,” loetles noor sepp. Renel oleks veel mõningaid tööriistu tarvis. Kui kellelgi leidub kodus sepatööriistu, mida ta ei vaja, võib ta neid kindlasti Renele pakkuda.
“Usun, et neid leidub päris paljudes majapidamistes, kus on kunagi olnud sepikoda. Paljud lihtsalt ei tea, mis otstarbeks neid kunagi kasutati,” rääkis Rene. Siiamaani pole sepapoisid hätta jäänud. Ka ääs õnnestus neil aasta jooksul elektrivoolul töötavaks meisterdada. Varem tuli jalaga pedaali tallata, et rauda kuumaks ajada. Tänavu 30. augustil täitus sepikojal esimene tegutsemisaasta.
Süsi on defitsiitne kaup
Materjali sepistamiseks hangitakse peamiselt vanametalli kokkuostust. “Pole mõtet osta uut ja puhast metallitükki. Toon metalli kokkuostupunktist materjali, löön terasharjaga puhtaks ja teen sellest, mis vaja,” rääkis Rene, kuid lisas, et keerulisem lugu on söega. Sepatööd tehakse peaasjalikult kivisöe või antratsiitsöega, mida on üsna raske hankida. Kõige lähemalt saab sütt tellida Venemaalt, kuid minimaalne kogus on üks kaubavagun ja Eestis pole nii palju seppasid, kes jõuaksid sellise koguse korraga välja osta. Nii otsibki Rene sütt tutvuste kaudu. Praegu on noormeest selles küsimuses enim aidanud tema meister. “Vahel õnnestub tal saada kusagilt katlamajast üks kott. Kui häda käes, siis küsin teiste seppade käest,” rääkis Rene.
Kivisüsi põleb umbes 1200 kraadi juures, seega on soojal suvepäeval ääsi ääres seismine ja sepistamine üsna vaevarikas. “Parem on sepatööd teha antratsiitsöega, see põleb kõrgema temperatuuriga. Kui kivisöe saab põlema kasetohu ja puiduga, siis antratsiitsöe süütamiseks on vaja puudega põlema saada kivisüsi ja siis kivisöega omakorda antratsiit,” kirjeldas noor sepp.
Peaasjalikult valmistavad Rene, tema õpipoiss Ranno Sammpere ja teised sepatööhuvilised sõbrad lahingumängudeks vajalikku varustust. Sõjakiivreid ei sepistata siiski algusest lõpuni, vaid toorikuteks on vanad sõdurikiivrid, mis pärit viimasest suurest sõjast. Vajadusel tehakse juurde ka pronksist nikerdusi. Rene sõnul kulub ühe kiivri valmistamiseks paar päeva. “Kui teha kiiver algusest lõpuni sepikojas, kuluks selleks kindlasti vähemalt paar kuud,” märkis ta.
Õpingud jätkatakse Vana-Vigalas
Veel on Rene sepikojas meisterdatud nuge, riidenagisid, uksehingi ja kõike, mis pähe on tulnud või tarvis olnud. Müügiks ei ole Rene midagi teinud. “Ma pole ettevõtja, ei FIE ega firma, seega ma ei tohigi oma töid müüa. Siin teeme kõik tööd peamiselt oma tarbeks, vahel ka kellelegi kingiks,” ütles Rene Puusepp.
Sel sügisel asus Rene ka Vana-Vigala koolis sepaametit õppima. Õpingud kestavad seal kaks aastat. “Meistri juures sain väga head algoskused, kuid õpipoisina töötades jääb puudu teoreetilistest teadmistest,” selgitas noormees. Praegu ei oska Rene öelda, kas sepatöö toob tulevikus talle leiva lauale, kuid mõtted selles suunas liikumas.
“Meistrid on öelnud, et sepaametiga pole veel keegi miljonäriks saanud,” lausus Rene õpipoiss Ranno. Küsimusele, kas pärast sepaeriala diplomi saamist Vana-Vigalas ollakse juba väikestviisi meistrid, tuli noormeeste näole muhe muie. “Ei, ei, ei! Pärast kümmet aastat praktiseerimist võime ennast alles algajateks nimetada. Meistriks saamiseni kulub ikka hulk aastaid,” kinnitasid Rene ja Ranno.
i
EILI KOITLA
