Liina on põline Jõgeva inimene, sündis Jõgeval ja koolis käis ka Jõgeval. Kunstitunde oli tema jaoks kooliajal kaugelt liiga vähe kuid sellest hoolimata loob ta kauneid maastikke, nii paberist kui päris.
Liina Veedla räägib oma õpinguteajast, et mingit erilist kunstiharidust ta pole saanud. “Koolis käsitöö ja kunstitunnid loomulikult meeldisid, aga peamiselt joonistasin ikka omaette. Sel ajal meil Jõgeval kunstikooli veel ei olnud, koolis ka kunstiringi ei mäleta. Kindlasti poleks kunstiharidus mööda külge maha jooksnud, aga siiani olen ma ise pusinud.”
“Pärast kooli sain Jõgevale mõnusa mugava töökoha,” meenutab ta. See oli mõnus kontoriametniku koht ja tinistas Liina sedavõrd ära, et ta mõnda aega ennast ka ühtegi kooli edasi õppima ei pakkunud. “Mingil ajal tuli ikka aru pähe,” muigab ta ise. Ja õppima läks ta Luuale, maastikuehituse erialale. Selle kooli ta ka lõpetas ja tegeleb maastikuehitusega nüüdki, mitte küll otsast lõpuni oma projekte läbi viies, vaid leides kevaditi-suviti võimalust oma oskusi rakendada ja loomulikult ka juurde õppida.
Käsitööd tehes ei jõudnud ta sugugi kohe pabermaastike juurde. Alustas peale 2000ndat helmestega nagu paljud. Praeguseks on need tema jaoks väga pisikeseks jäänud. Olgem ausad, ajapikku vajavad paljud lähedalasuvate pisikeste asjade vaatamiseks abivahendeid ja ega see mugav ole.
Helmeste järel tuli huvi ja vaimustus viltimise vastu. Liina loomingus on nii praktilisemaid kui edevamaid sussikesi. Päris igapäevaseks kasutamiseks ja selliseid, mis eriti aktuaalsed just jõuluajal – pisikesed, täpselt sussišokolaadi mõõtu ja paljud neist inspireeritud jõulutähtedest. Ta on ka väga kauneid kindaid viltinud. Paraku on ka see töö selline, mis igaühele ei sobi. Nii villakiud kui seebiaurud võivad nõrgemale tervisele liiga teha ja nii ei saa Liina käest enam vilditud käsitööd tellida, sest ta lihtsalt ei tee seda enam.
Leidis paberikunsti maailma
Umbes neli aastat tagasi leidis ta paberikunsti maailma. “Ega ma kusagil õppinud ei ole,“ muigab ta. “Internet on videoid täis, sealt saab ise hästi õppida küll.” Kõigepealt vaatas, seejärel hakkas proovima.
Liina kaardid koosnevad erinevat värvi ja erineva struktuuriga paberitest, pisikestest kunstlillekestest, paeltest, paberlõigetest, pitsidest, pärlitest ja veel jumal ise teab millest.
Nad on mitmekihilised nagu elu, ja täis põnevaid üllatusi. Paljud neist tulevad omaette karbikestes, sest sellist kunstiteost tuleb püüda välismõjude eest hoida.
Liina näitab oma kaarte, mille hulgast ei leia kaht ühesugust. Kõik nad on erinevad ja nende väljamõtlemine ja kokkupanek väga ajamahukad. “Vahel läheb hästi ja asjad sobivad kohe omavahel kokku, vahel teen mõnd kaarti päevi. Kindlaid kavandeid mul ei ole, proovin ja passitan, mis kokku sobib. Vahel panen õhtul käest, sest mitte kuidagi ei lähe asjad omavahel kokku.” Mõnikord on hommik ikkagi õhtust targem ja asi tuleb hommikul justkui iseenesest ilus välja. Aga mõnikord on vaja pikalt klapitada. Liina teeb hea isuga vahel mitu kaarti järjest. Teinekord kogub kauem mõtteid.
“Ega mul ole ju kodus palju valmistöid. Enamasti valmivad nad ikkagi tellimise peale,” räägib naine. Tellijad olid algul Jõgeva inimesed. Algul tuttavad, siis tuttavate tuttavad ja et Liina oma töid internetis näitab, siis umbes aastakese pärast hakkas tellimusi tulema inimestelt, keda Liina enam ei tundnud. Neilt, kes olid tema töid näinud ja kellele tema käekiri oli meeldima hakanud.
Võimalikku materjali tuleb kõikjalt varuda
Seega peab meistril võimalikku materjali kodus ikka olemas olema. “Papi ja käsitööpaberi toon Tartust, paelad Jõgevalt, käsitööpoest, metallist ilu tellin, pitsid on ka pärit ka käsitööpoodidest või vanaema pitsitagavarast,” valgustab Liina oma maailma. “Paberimaailm on väga võimalusterikas – kõik need eri sorti paberid! Ja need tööriistad, lõiketerad ja muu selline! Neid tahaks alati juurde muretseda.” Alguses, kui kõik veel nii välja ei tulnud, kui tahtnud oleks ajas see hinge korralikult täis, sest Liina asja, mis talle endale ei meeldi, käest ära ei anna. Ja kulud töövahenditele kippusid juba hobile tehtavaid kulutusi ületama.
Kui ma uurin, et ehk oleks mõistlik vaadatagi netist videot ja kohe ise, oma osavate näpukestega kaunis kaart valmis teha, saab Liina kavalalt muiata: “Jah, miks mitte. Aga mul oli alguses ikka praagiprotsent väga suur.” See, kui täpne peab see töö olema, saabki selgeks just praagi kaudu. Juba vähem kui veerand millimeetrit viltu lõigatud detail ajab kogu töö vildakaks. Neid väga täpseid detaile on Liina kaartidel suisa mitu kihti.
Peale lõikamise Liina veel voldib ja värvib oma kaarte. Seega veel natuke täppistööd.
Enamasti teeb Liina Veedla kaarte pulmadeks. Ette ei saa eriti palju kaarte teha, sest enamasti on need väga isiklikud, Liina arvestab hoolega seda, kuidas kinkija kingisaajat kirjeldab. Kaartidel on sageli vihjeid kingisaaja huvidele või hobidele, ta tahab ette teada milliseid värve kingisaaja eelistab või mis inimene ta üldse on. “Sageli on mulle saadetud ka fotosid neist, kellele kingitus läheb,” räägib ta.
Aga peale kaartide on Liina teinud ka karpe. Need on ilusad ja vastupidavad. Kolme millimeetri paksusest papist, kaetud põnevate käsitööpaberite, pitside ja paelaksetega. Nurgad ja hinged tugevdatud, kenade imepisikeste lukukestega. Suured ja väikesed. Suurimad neist A4 ja väiksemad sellised, mis mahutavad mõne ehte. Loomulikult võib neis midagi kinkida, aga nad on sama hästi ise kingituse eest.
Samuti on ta valmistanud albumeid ja beebiraamatuid. Käekiri on loomulikult täiesti Liina oma. Ka need on ülitäpsed, toontoonis ja väga silmale sõbralikud ainueksemplarid.
Liina, kuna rohkem tööd on, kas maastikuehitus on sinu suvine ja paberikunst talvine tegevusala? “Ei ole nii. Enamasti on pulmad ju suvel, seega tuleb suvel rohkem pingutada. Eriti huvitav on, kui ühte pulma tellitakse mitu kaarti – nad kõik peavad olema väga isiklikud ja samal ajal täiesti erinevad – siis on mõtlemist. Aga jõulude ajal tuleb ka kaarte teha. Sõbrapäev mind veel eriti ei puuduta, nooremad inimesed teevad vast ise oma kaardikesi.”
ANDRA KIRNA
