Artur Rehi, Hannes Saariste, Martin Kalm, Siim-Sander Lõoke on üheskoos tugev sõpruskond, kes rokib põletava kirega. Nad on vatid, Keldrivatid, tuntud ka Raskete Keldrivattidena.
Artur räägib, et Martin on bändi isake – ta suudab kõik ära rääkida, paneb kokku ja lahku ning mängib ametlikult kõiki pille. Praegu mängib Martin bändis trumme. “Arturi lauluhäält ma üle ei trumpa,” muheleb Martin. Artur lisab, et ta ikka kuulab ja kui Martini lauluhääl pole paranenud, siis saab ta õnnelikult ohata. “Mängin küll rütmikitarri, aga pole selles nii osav,” tunnistab Artur.
Hannes on mängib bändis bassi ja teab kõike tehnikast. “Ta on ülitehniline inimene. Vaatab peale, ütleb, et selline värk ja seda on vaja, kirjeldab Siim-Sander nuputades, kuidas Hannes kõik seda teab. “Siim on alati kidrasse armunud. Ta suudab kogu aeg midagi mängida. Kui tuleb proovist ära minna, siis Siim ikka mängib viimaseid noote ja paneb teised kaasa ümisema,” räägib Hannes ja kinnitab, et Siim lihtsalt ei saa kitarri käest ära panna. Artur sõnab, et kui ruumis on üks kitarr, siis on aja küsimus, kunas Siim või Martin selle krabab.
Unistus tõelisuseks
Bänd on juba paar aastat päris oma prooviruumi otsinud. Seni tehti proovi muusikakooli keldris, aga seal olid piirangud. Eelkõige just nädalavahetustel ja suvevaheaegadel, kui poistel oligi kooli kõrvalt kõige rohkem aega harjutamiseks. “Meid aitas tihti välja õpetaja Aivar Mihkelson, kes kooli sisse lasi ja andis võimaluse proove teha,” sõnab Martin tunnustavalt.
Teised poisid kinnitavad, et Aivarist oli neile väga suur abi. “Õpetaja vabast ajast, mil ta meid aitas, hakkas kahju,” nendib Martin.
Seejärel läksid poisid kaasa Jõgeva loomemaja ideega ning uurisid võimalusi seal oma bändiga tegutsemiseks. “Käsime loomemaja arutelul. Mõtlesime, et äkki on seal võimalik midagi ehitada,” selgitab Hannes.
Martini sõnul said nad seal jutule toonase abilinnapea ja praeguse linnapea Raivo Meitusega, kes lubas neid aidata. Poisid vaatasid mitu ruumi üle, kuni leidsid sobiva pesa Jõgeva linnavalitsuse keldris. “Piiranguks oli, et saame proove teha pärast tööpäeva lõppu kella viiest ja see meile sobiski,” rõõmustab Martin.
Martin, Hannes ja Siim-Sander proovisid uut bändiruumi saladuses hoida, et USAs õppivale Arturile üllatus teha. Kuid suure õhinaga panid poisid mõned fotod oma pildipanka ning Artur sai jälile, et midagi on teoksil. Sellest olenemata kinnitab Artur, et üllatus oli suur. “Poisid sidusid mulle salli pähe ja tõid mu siia – millega te olete hakkama saanud, kas keegi üldse lubas?” on Artur veel praegugi jahmunult küsiva tooniga ja lisab, et pealehakkamist peab olema, siis on kõik võimalik. Poiste meelest võiks Jõgeval olla lisaks neile neli-viis aktiivsemat bändi. “Hea näide on Elva. Väikelinnas on saal rahvast täis, üks bänd esineb ja neli on veel ootamas,” räägib Artur vaimustunult ja lisab, et see võiks Jõgeval ka toimida.
Oma kätega tehtud
Keldrivattide bändiruum on oma kätega üles löödud. Seinad on heli summutamiseks kaetud munakarpidega. “Neid on siin mitusada, umbes kaheksasaja kanti,” märgib Hannes. Munakarpide leidmine oli suur töö, millesse kaasati nii sõbrad, tuttavad kui õpetajad, kes kõik poistele karpe kõrvale panid. “Osa karpe sain vanaisa käest, kes kunagi kanadega tegeles,” täpsustab Hannes.
“Käisime siin mitu kuud tööd tegemas, kuum liim ja siis hoida, nii mitusada karpi – see on päris mõnus,” muigab Siim-Sander. Bändi tehniline taip Hannes vaatas, et vajalik kaabeldus oleks olemas ning töötaks nagu vaja. “Oleme kõik nii multifunktsionaalsed,” kiidab Artur.
“Põrandalt oli üks plaat puudu, täitsime augu tsemendiga ning silusime põranda ära. Kohe esimesel päeval olid meil trellid ja suured kivipuurid kaasas,” kirjeldab Siim-Sander värvikalt. Martin räägib, et oli täitsa tavaline, kui nad kell 10 hommikul kohale tulid ja märkamatult oli kell kümnendasse õhtutundi jõudnud. Kaksteist tundi tööd läks lennates.
Kingitus linnarahvale
Järgmisel reedel, 12. augustil kell 19 toimub Jõgeva linnavalitsuse ees Keldrivattide kontsert.Noored muusikud astuvad kodulinnas oma kavaga üles juba kolmandat aastat järjest. “Sellest tuleb ülivinge, meeltmuutev ja vaimuergastav kogemus, mis paneb elu üle järele mõtlema,” lubab Keldrivattide solist Artur.
Noormees kinnitab, et kontsert tuleb nii äge, et kohale tulevad kolm põlvkonda ja isegi lemmikloomad. “Vanemad inimesed tulevad, sest tahavad, et muusika keeratakse vaiksemaks, nooremad nõuavad kõvemaks keeramist ja keskealised lihtsalt naudivad, sest nemad on punkroki põlvkond,” naerab Artur. Martin räägib, et lavale tullakse uuenenud kavaga, kus saab kuulda ka poiste enda loomingut. “Tunne tuli peale, võtsin kitarri kätte ja kirjutasin loo “Leidmine”. Igaüks saab ise mõelda, mida ta sellest loost leiab,” jääb Siim-Sander salapäraseks.
“Ma enam ei jaksa” on aga Arturi sulest kirja pandud ülistus rokile. “See on hard rock teos ja inimene ise mõtleb, kes ja mida ei jaksa,” sõnab ta. Martin tõi välja, et esitamisele tuleb ka Ummamuudu “Kõnõtraat” ning Siim-Sandri hinnangul võib kavasse mahtuda ka Terminaatori klassika “Juulikuu lumi”.
“Oleme proovinud rohkem enda lugusid teha ja vanemaid välja jätta,” märgib Hannes. Poiste sõnul oli eelmisel aastal nende kontserdil rahvast päris palju, isegi Türgi sõbrad tulid külla. Bussitäis türklasi toodi kontserti kuulama ja selgus, et nende seas on ka sõbrad, kellega Siim-Sander ja Artur olid Rumeenias kohtunud. “Üllatav, kui väike on maailm,” sõnab Artur.
Üks mõnusamaid publikuid oli Kedrivattidel mullusel Jõgevatrefil. “Nad oskasid muusikat hinnata, seda oli nende silmist näha,” märgib Artur.
Siim-Sander lisab, et neil on alati oma sõpruskonnaga üliäge esineda. “Oleme ka Tartu Herbert Masingu koolis laulnud ja neilegi noortele meeldis,” lisab ta. Korra on tulnud ka peaaegu tühjale saalile esineda. Algsest kahest kuulajast sai lõpuks viisteist. Poiste kiire arvutuse järgi suudavad nad suurepäraselt ette kanda 15–20 lugu, mis on põhjalikult läbi harjutatud. Akustiliselt aga üle 50 loo, sest kui kitarr käes, siis enam pidama ei saa.
Ollakse osake kultuurist
Keldrivattide sõpruskond on seda meelt, et Jõgeval tasub bändil kontserti teha. “Kui üks bänd oma ajast oma inimestele esineb, siis on see teine asi kui näiteks linnapäevadel üles astuda,” lausub Artur. Martini meelest on väga kahju, et kohalikud noortebändid ennast ei näita. Seetõttu tunnevad poisid endal vastutust see tühimik täita ning noortele eeskujuks olla.
“Oleme osake kohalikust kultuurist ja hoiame seda üleval, sest aktiivseid bände on ümmargune üks,” tõdeb Artur. Poiste sõnul ei ole nad oma eakaaslaste hulgas konkureerivaid bände märganud. “Noori tuleb muusikakoolist peale, toetan neid, kui nad tahavad muusikat teha,” on Martin lootusrikas. “Julgege teha – ei pea olema ja jääma keskpäraseks,” kihutab Artur noori muusikaga tegelema, massist erinema ja oma loomingut jagama.
Kitsas kuulajaskond
Poisid toovad välja, et nende eakaaslaste ja nooremate hulgas läheb rohkem kaubaks popmuusika ja gängstaräpp. Vatid on seevastu hingelt rokkarid ning väljendavad ennast raskema muusika keeles. Sellest saadav energia ainult suurendab poiste rokihimu. “Meile meeldib rock,” on Artur konkreetne ja lisab, et muidu ta keeldub laulmast. Poisid leiavad, et küllap nad sündisid valesse aega ja kohta ning ainuke viis roki headust tõestada, aega ja kohta kohandada, on anda kontserte. “Anname kõik, mis anda on,” lausub Martin.
Siim-Sandri arvestuste kohaselt ei jäta energiline muusika kedagi vaatama, see tõmbab rahva käima. Ning kirge poiste muusikas juba on. Sõprade kiitval toonil mängivat Martin trumme sellise põlemisega, et pulkadest on järgi saepuru, aga rütm on hea – mis muud kui teibikihid peale ja läheb edasi. Artur selgitab, et rokikäed on igal pool – ajalugu näitab seda näiteks läbi Queeni ja AC/DC. Siim-Sander teab aga omal nahal, et välja ulatuv rokikäsi võib mõne jaoks ropp olla. Pärast Rally Estonial ettekantud lugu “Keri põrgu” karjus Siim roki energilises lummuses: “Kerige kõik põrguuu…”. Hannes muigab, et päevajuht kommenteeris, et sellise sooviga lõpetavad Keldrivatid. Arturi sõnul oli näha, kuidas vanem kuulajaskond pööras pea ära ja mõtles – issand jumal…“Rokis ei ole tabusid ja kui vaja, siis ollakse ka ilma särgita,” lõpetab Artur teema.
Sõprus ja muusika kestavad
Keldrivatid pole tuleviku osas suuri eesmärke seadnud, sest bänd tegutseb enamasti suviti, põhiliselt maist augustini, siis jäädakse karu kombel talveunne. Suvel on vaheaeg ning Artur Ameerikast tagasi. Hannesel ja Siim-Sandril sai gümnaasium läbi ning ees ootavad järgmised hariduslikud väljakutsed. Martin tegeleb aga veel gümnaasiumihariduse kokku pakkimisega.
Martini kinnitusel keskenduvad nad praegu haridusele. “Muusikat teeme ikka edasi. Võtame ka üksi pilli kätte – see on elu lahutamatu osa –, ning kirjutame uusi laule täie rauaga,” lubab Siim-Sander. Tema meelest võiks Keldrivatid ikka üle Eesti tuntud olla ja päris vinge oleks näiteks lauluväljakul või Õllesummeril üles astuda. Siim-Sander teab, mis tunne on viiekümne tuhande seas laulukaare alla laulda, aga neljakesi oleks võimas, eriti veel siis, kui viiskümmend tuhat kuulab.
Kvaliteetne muusika maksab. Ka sõna otseses mõttes. Poiste sõnul on neil kõigil tuhatkond eurot küll kulunud, et pille ja vajalikke seadmed soetada. Hannes räägib, et vahel on mõistlikum osta kvaliteetne kasutatud kui uus ja odav pill. Siim-Sandri sõnul tasub mõnikord ka soodusmüüke jälgida, sealt leiab hea hinnaga väärt kraami. Noored muusikud on aga rõõmsad, et neil on toetajaid, kes usaldavad neile vajalikku tehnikat ning on alati nõu ja jõuga abiks. Keldrivattide salvestatud lugusid saab vabalt kuulata Soundcloud keskkonnas ja kontsertidel.
MARGE TASUR
