Kohanimi Maracineni ei ütle keskmisele eestlasele mitte midagi. Jõgeva kunstikooli viis õpilast ja kaks õpetajat naasid selles Rumeenia linnas korraldatud loovus- ja keelelaagrist aga parimate muljetega. Meie noori oodatakse Maracinenisse ka järgmistel suvedel.
Väikelinn Maracineni asub Rumeenia pealinnast Bukarestist sajakonna kilomeetri kaugusel Argese maakonnas, umbes Tartu-suuruse Pitesti külje all. Lisaks meie noortele oli sealses loovuslaagris veel külalisi: Serbiast oli kohale sõitnud Arandjelovaci linna esindus. Kõige rohkem oli laagris aga kohalikke rumeenia noori.
Hommikupoolikuti tegutsesid laagrilised töötubades. Tikkimise töötoas valmisid ristpistes tikandid: sama piste on iseloomulik ka rumeenia rahvarõivaid kaunistavatele tikanditele. Veel sai kätt proovida dekupaaži- ehk salvrätitehnika, klaasimaali ning vineerist kujukeste saagimise ja kaunistamise töötoas. Iseenesest olid need meie õpilastele ja õpetajatele teada-tuntud tehnikad, ent ka nende puhul on võimalik avastada uusi võimalusi. Väikesele lõuendile kantud dekupaažitehnikas kaunistuse saab näiteks üle maalida ja nii muutub see “päris” maalile üsna sarnaseks.
“Minule meeldiski kõige rohkem dekupaaži töötoas, teistele tundus enamasti huvitavaim klaasimaali õpituba,” ütles Jõgeva kunstikooli õpilane Ketlin Peldes.
Tema sõnul oli loomisprotsess töötubades lihtsaks ja meeldivaks tehtud: väike “spikker” oli igal pool ees ja “üle mõelda” polnud vaja. Aga kui tahtsid ise loomingulisem olla, võisid spikri kõrvale jätta.
“Nn valge paberi hirmu polnud kellelgi vaja tunda ja tulemus sai kõigil kena,” lisas Jõgeva kunstikooli õpetaja Piret Järv.
Töötubades sai tegutseda neljal päeval, nii et kõik jõudsid proovida kõiki tehnikaid. Töötubade juhendajatest ja linnavalitsuse esindajatest koosnenud žürii valis välja ka iga töötoa parima taiese. Parima tikkimistöö auhinna pälvis meie Grete-Johanna Koll.
Kramp kadus ära
Laagris polnud siiski üksnes noored kunstnikud ja käsitöömeistrid, vaid ka tantsu ja näitemängu harrastajad. Ning kogu aeg järgiti reeglit, et kõigis töötoagruppides oleks eri rahvusest noori, sest laagri olulisteks eesmärkideks oli ergutada neid omavahel suhtlema ja parandada nende inglise keele oskust.
„Kui näed, et teisedki ei räägi perfektselt, kaob kramp ära ja hakkad julgemalt inglise keeles suhtlema,” ütles Piret Järv. Heli-Liis Hanst lisas, et töötubade juhendajate selgitused neile arusaamatuks ei jäänud: kõik suutsid end kõigile arusaadavaks teha. Õpetaja Elita kiitis aga Ketlini kui tõlgi võimekust: temast oli teistele palju abi.
Õhtupoolikuti korraldati laagrilistele väljasõite. Käidi näiteks loomaaias, planetaariumis, vabaõhumuuseumis ning Curtea de Argese kloostris, kuhu on maetud Rumeenia kuningad. Mägedes, Vidraru tammi ja paisjärve ümbruses, avanesid vapustavad vaated. Üldse võis Rumeenias näha meie jaoks tavatuid vaatepilte, nagu teel veerevad mustlasvankrid, serpentiinina mäekülgi mööda kulgevad teed ning majadeni viivad viinapuutunnelid.
Laagri üks eesmärke oli ka see, et eri riikide noored üksteisele oma kultuuri tutvustaksid. Meie esindus tegi Eesti-õhtuga otsa lahti. Kõigepealt õpetati laagrikaaslastele sini-must-valge sõbrapaela punumist.
“Isegi väikesed poisid pingutasid, et sõbrapael, nui neljaks, valmis saada,” meenutas Ketlin.
Lapaduu tõi lusti
Piret Järv õpetas rumeenlastele ja serblastele ka eesti tantse.
“Mu kooliaegne tantsurühmakaaslane, tantsuõpetaja Piret Pruus aitas mul välja valida kolm lihtsamat tantsu, nagu voortants, “Me lähme rukist lõikama” ja lapaduu, ning andis nõu, kuidas neid õpetada,” ütles Piret. “Eriti lapaduu õpetamine kujunes päris lõbusaks.”
Eesti maitsete tutvustamiseks oli kunstikooli rahvas kaasa võtnud musta leiba, kamajahu ja Kalevi šokolaadi. Viimane kadus laualt õige kiiresti. Toredaks kujunesid ka Serbia ja Rumeenia rahvusõhtud.
Rumeenias käinud (lisaks senini mainituile tegid reisi kaasa veel Kertu Kinks ja Katharina Pärn) tõdesid, et tegemist oli intensiivse ja hästi organiseeritud laagriga.
“Laagris oli väga mõnus, sõbralik ja külalislahke õhkkond,” kinnitas Ketlin Peldes.
“Töötubades olid kogu aeg laual vaagnad kohapeal kasvanud puuviljadega. Maracineni lähedal tegutseb koguni puuviljade aretusinstituut. Ööbisime aga kauni vaatega hotellitubades,” ütles Elita Järvela.
Heli-Liis Hanst lisas, et laagris leitud sõpradest oli kahju lahkuda: nii väga oleks nendega veel suhelda tahtnud.
Maracineni linnapea Nicolae Dascalu tervitas noori laagri avamisel ja pööras ka muidu laagrile suurt tähelepanu.
Laagri töötoadki toimusid linnavalitsuse juures muruplatsil.
“Tundus, et Maracinenis peetakse lastele ja noortele mitmekülgsete arenguvõimaluste loomist väga oluliseks, sest lapsed on iga paiga tulevik,” ütles Elita Järvela.
Jõgeva kunstikooli lapsed kutsuti loovuslaagrisse tänu Jõgeva abivallavanema Viktor Svjatõševi ja Maracineni linnapea vahelisele kontaktile, mis tekkis Eestis resideeriva Rumeenia suursaadiku vastuvõtul. Laagri ajaks olid Maracinenisse külla kutsutud ka Viktor Svjatõšev ja mõned Jõgeva valla ettevõtjad.
“Tore on omada sõpru kodumaal, aga oluline on leida kontakte ka väljaspool oma riiki,” ütles Viktor Svjatõšev. “Algul pidime meie kunstiõpilaste Rumeeniasse saatmisest loobuma, sest vallal polnud vahendeid nende reisi toetada, ent siis selgus, et mõnigi lapsevanem on valmis lennupiletid ise kinni maksma. Kohapealse majutuse, toitlustuse ja transpordi eest maksid võõrustajad.”
Selguse huvides olgu öeldud, et ka abivallavanem ja ettevõtjad maksid oma Rumeenia-reisi ise kinni. Loovus- ja keelelaagri korraldamist toetas aga Euroopa Liit. Tegemist on nelja-aastase projektiga ja Jõgeva kunstilembesed noored on Rumeeniasse oodatud ka kolmel järgmisel suvel.
“Tuleval aastal julgeme saata juba suurema esinduse, sest oleme veendunud, et meie laste eest hoolitsetakse seal väga hästi. Ka tänavu oldi valmis vastu võtma kuni kümme noort, ent otsustasime esialgu katsetada viiega,” ütles Viktor Svjatõšev.
RIINA MÄGI
