Paljud Jõgevamaa juurtega inimesed on ühel või teisel põhjusel kas ajutiselt või alaliselt mõnda välisriiki elama asunud, kuid mõnikord kulgevad demograafilised protsessid ka vastupidises suunas. Varsti juba neli aastat on Jõgeva kodulinnaks Marimaal sündinud ning lapsepõlve- ja kooliaastad seal veetnud Zhanna Tohtile, kes nüüd meeldiva aktsendiga eesti keelt räägib, Eesti iseseisvusest rõõmu tunneb ja soovib väga, et ka tema kauged kaasmaalased oma keelt ja rahvuskultuuri ei unustaks.
Tumedate silmade ja juustega Zhanna Toht hakkab silma põhjamaalastest mõneti emotsionaalsema loomuse poolest. Tema kinnitusel ongi enamik marilasi tumedad, iseäranis niidu-marid, kelle rahvusrühma temagi kuulub.
“Minu kodumaal on teise rahvakillu – mäemaride esindajad siiski veidi heledapäisemad. Kui rääkida keelelistest erinevustest, võib võrdluseks tuua Põhja- ja Lõuna Eesti murrakud. Sama keeruline, kui eestlasele tundub Setu murrak, on niidumaridele mäemaride keel,” tõi Zhanna näite.
Jõgeval elava marilanna sõnul pole tema nimi vastavale soome-ugri rahvusele tüüpiline. “Zhanna on üldse prantsuse nimi. Ehtsalt maripäraselt kõlavad aga meie naisenimed Aspika, Aivika ja Saskavi.”
Pruut kahe tuhande kilomeetri kauguselt
Zhanna ema on vene keele õpetaja, isa aga tuletõrjuja. Marimaa külast pärit tüdruku Eestisse tulekul oli oluline roll äsja 2010. aasta parimaks ajakirjanikuks tunnistatud Rein Sikul.
“Pärast kunstikeskkooli lõpetamist asusin Mari vabariigi pealinna Joškar-Ola Ülikoolis Euroopa Liidu toetatud õpingute raames eesti keelt õppima. Esimesel õppeaastal kohtusime Marimaale esinema tulnud Eesti näitlejatega, kellega oli kaasas ka ajakirjanik Rein Sikk. Oma külaskäigust kirjutas Rein 2002. aasta sügisel Eesti Päevalehte mitu lugu, mille illustreerimiseks avaldati ka fotosid eesti keelt õppivatest mari noortest ja pakuti eestlastele võimalust nendega kirjavahetust alustada. Minu kirjasõbraks soovis hakata sümpaatne noormees Martin Toht,” jutustas Zhanna. “Martin ütles mulle hiljem, et kuigi ta ei teadnud 2002. aastal marilastest mitte midagi, tuli tal Päevalehe artikleid lugedes korraks naljakas mõte, et kui võtaks õige ühe särava marilanna endale naiseks. Sel hetkel oli see lihtsalt üks võimatuna tundunud mõte, kuid…”.
“Minu ja mu õpingukaaslaste esimene reis Eestisse 2004. aasta suvel sai teoks tänu ettevõtlikule naisele Terje Krossile. Elasime siis Obinitsa külas, käisime ka Tartus ja Tallinnas, kus vanalinnas esimest korda oma tulevase abikaasaga kohtusin. Vestlesime Martiniga eesti keeles, mida ma siis veel väga hästi ei osanud, nii et appi tuli võtta sõnastik ja vahel ka zhestid,” meenutas Zhanna.
Esimesel Eestis käigul tundis Zhanna end siin kohe sedavõrd koduselt, nagu oleks sellel maal juba kunagi elanud. Abiellumisele Martiniga 2007. aastal eelnes aga mitu aastat suhtlemist peamiselt kirjade, meilide ja telefoni teel. Noormees käis ka mitmeid kordi Marimaal.
“Paljud imestavad, et kuidas sellisel viisil toiminud suhe sedavõrd kaua püsida võis, enne kui koos elama hakkasime,” tunnistas naine.
Ka vanaema armastas eestlast
Zhanna usub, et kiindumus Eesti mehesse võib olla seotud ka ühe ammuse looga.
“Minu vanaema tutvus Teise maailmasõja ajal eestlasega ja nende vahel tärkas suur armastus. Kuid meie maal olid siis tavaks pruudiröövid. Nii juhtus ka vanaemaga. Kombe kohaselt pidi naine jääma mehe juurde, kes ta endale röövinud ja koju viinud oli. Oma ammust armastust eestlase vastu tuletas vanaema aga tihti meelde. Ka mind viis saatus kokku eesti mehega, kellega ühist eluteed alustasime. Sugulased mõneti imestasid, et ma endale Eestist mehe valisin. Emale tundus aga Martin sedavõrd sümpaatne, et ta suhtus minu otsusesse kohe poolehoidvalt, ta ei kurtnud ega ka kartnud minu pärast, et nii kaugele elama asusin,” rääkis naine.
Võrreldes kaht soome-ugri rahvust, ütles Zhanna, et marilased on avatumad ja suhtlemishimulisemad. “Näiteks kui naaber midagi laenama tuleb, pakutakse talle tavaliselt ikka süüa. Külas kostitakse sind erinevate roogadega ja isegi kui kõht juba täis, tuleb lugupidamisest pererahva vastu toite maitsta, sest keeldumine võib mõjuda ebaviisakalt.”
Perekeskusest sõbrannasid otsimas
Jõgevalane sai Zhannast põhjusel, et Martin asus siinses haiglas tööle füsioterapeudina.
“Martinile meeldib väga oma elukutse ja et ta sellele pühenduda saaks, püüan ka omalt poolt igati kaasa aidata,” kinnitas Zhanna.
Jõgeva linn on tema arvates turvaline ja hubane ning siin on ilus loodus. Esimesed aastad Jõgeval möödusid siiski Zhannal üsna igavalt, sest polnud sõbrannasid ega häid tuttavaid, kellega suhelda.
“Siis aga kuulsin perekeskusest, kus käima hakkasin, et rohkem suhelda saaks. Siit ongi enamasti pärit minu suhtlusringkond. Need on inimesed, kelle poole oma rõõmude ja muredega alati pöörduda võin,” tunnistas naine.
Zhanna hoiab lahti perekeskuse “Kraaksupesa” mängutuba ja võtab sinna alati kaasa ka noorema tütre Kristini. “Siia koguneb koos lastega teisigi emasid ja vanaemasid ( isasid-vanaisasid kahjuks veel harva). Ja seal, kus lapsed koos mängivad, räägitakse kõige rohkem ikka lastest — nende tervisest, arengust ning ka ideedest, mida huvitavat võiks lastele ja vanematele korraldada,” lisas ta.
Energiline ja hakkaja Zhanna kuulub mittetulundusühingu Jõgeva Perekeskus juhatusse. Koos teiste eestvedajatega on ta mõelnud, kuidas Jõgevat veelgi perekesksemaks ja lastesõbralikumaks muuta.
“Mänguväljakud võiksid olla nüüdisaegsemad ja puhtamad. Koera- ja kassiomanikud võiksid hoolikamalt oma lemmikloomad laste liivakastidest eemal hoida…
Perekeskus kolib sügisel Aia tänava koolimajast uutesse ruumidesse, kus lapsed saavad mängimiseks – möllamiseks pallimere.”
Olles Marimaal enne ülikooli astumist lõpetanud ka kunstikooli, on Zhanna suureks kireks kunst ja joonistamine. Hea meelega teeb ta tellimustöid. Tema joonistatud pildid ja portreed kaunistavad juba paarikümmet Jõgeva kodu.
Zhanna vanemal tütrel on emaga üsnagi sarnane nimi – Danna. “Kui hoidsin kaksikutest õetütreid, ei osanud nad öelda “Zh” ja kutsusid mind seepärast lihtsalt “Danna”. Martinile hakkas see nimi meeldima ja nii panimegi oma esimesele lapsele selle nime.”
Mure mari keele pärast
Tütardega räägib marilannast pereema eesti, vene ja mõnikord ka oma emakeeles.
“Kui läheme Marimaale, kus Dannaga oleme juba ka käinud, siis räägime seal lastega vaid mari keeles. Dannale mängin vahel ka arvutist marikeelseid rahvalaule, mille saatel tal tantsida meeldib.
Mulle on aga mõistetamatu, kui marilased oma lastega kodus vene keelt räägivad. Kahjuks loobuvad mitmed rahvuskeelsest suhtlemisest ka maalt linna elama kolides. Sooviksin väga, et meie keel ja kultuur jääks püsima ka tulevikus, kuid selle nimel tuleb väga tõsiselt pingutada, austada esivanemaid ja traditsioone, otsida oma juuri,” tunnistas naine.
Heameelt tunneb Zhanna aga selle üle, et Eestis elavad marilased kokku hoiavad ja rahvuslikke üritusi korraldavad.
“Kaasmaalaste abile võib loota ka siis, kui tahame minu kodumaale sõita. Minul sellega muret pole, sest Venemaa kodakondsuse tõttu võin igal ajal viisata kodumaale sõita. Eestis on mul elamisluba. Martin ja lapsed peavad aga sõiduks viisat taotlema.”
“Eesti ajaloo ja kultuuriga sain tuttavaks juba Marimaal kõrgkoolis õppides. Nüüd, mil siin on minu teine kodumaa, paneb mind kõige rohkem imestama ja uhkust tundma siinse rahva visadus ja vabadusesoov, tarkus ning oskus võidelda kätte iseseisvus ja seda hoida,” ütles sooja südamega marilanna.
Zhanna Tohti elukäik
Sündinud Shinsha külas Marimaal 8. veebruaril 1985
Õppinud
2002-2007 Mari Riiklikus Ülikoolis Joškar-Olas
2000-2002 Pedagoogilises Lütseumis Marimaal inglise keelt
1995-2000 Marimaa Rahvuslikus Presidendi Koolis kunsti 1991-1995 Shinsha keskkoolis
Alates oktoobrist 2007 töötab Jõgeval Piiri poes müüjana
Alates oktoobrist 2010 MTÜ Jõgeva Perekeskus juhatuse liige
Abikaasa Martin Toht töötab Jõgeva haiglas vastutava füsioterapeudina
Peres on kaks tütart: kolmeaastane Danna käib Karikakra lasteaias, Kristin on aastane
i
JAAN LUKAS
i
Üllatab mari rahvustoitudega
Jõgeva Perekeskuse juhatuse liige Liina Stamm
Zhanna on eluga Eestis suurepäraselt kohanenud ja räägib hästi eesti keelt. Tema kerge sisseelamine uuel kodumaal, paljude sõprade ja tuttavate leidmine on suuresti ka abikaasa Martini teene.
Huvitavat eneseteostust ja suhtlemisvõimalusi pakub Zhannale ka kunstiharrastus, samuti osalemine Jõgeva Perekeskuse tegevuses.
Perekeskuse koosviibimistel on ta meid üllatanud mari rahvustoitudega ja rääkinud oma sünnimaa rahvakommetest. On igati kiiduväärt, et Zhanna oma lastele mari keelt õpetab.
Mul on ta aga aidanud veidi selgemaks saada vene keele.
