Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatava projekti raames toimuvate loodusõhtute sellekevadine viimane külaline oli Veljo Runnel, kes rääkis möödunud teisipäeval Betti Alveri muuseumi kogunenud loodushuvilistele linnulaulust. Õhtu lõpetuseks valiti ka meeldivaim linnulaul – musträsta ja punarinnaga konkureerides võttis ülekaaluka võidu ööbik.
Tartu Ülikooli loodusmuuseumis töötav Veljo Runnel tegeleb nii looduse pildistamise kui ka loodushäälte salvestamisega. Loodusõhtul rääkis ta sellest, mille järgi linnulaulu ilu hinnata ja kes on kõige andekamad ja kaunima lauluga sulelised.
Avastas loodushääled 15 aastat tagasi
Loodushääli on Veljo Runnel salvestanud juba ligi 15 aastat. “Olen hariduselt bioloog ning alustasin hoopis putukate uurimisega,” rääkis ta. “Ka loodushäälte salvestamisel olid esimesed objektid tirtsulised ja ritsikalised ehk sihktiivalised. Neid liike on Eestis suhtelised vähe, 20–30 vahel, kuna aga loodushelide teema oli minu jaoks väga põnev, siis oli loomulik tee minna edasi lindude juurde.”
“See maailm, mis mulle avanes, oli hästi mitmekesine ja põnev,” meenutas Runnel. “Kui olete ise püüdnud linnulaulu õppida ja olete tundnud, et neid on nii palju erinevaid ja kõiki on raske ära õppida, siis ärge kaotage lootust. Ka minul võttis see kolm aastat aega, enne kui ma isegi kõige tavalisemate lindude laulu ära tundsin. Sügisel kuulasin näiteks heliplaadilt punarinnu laulu ja kui mul oli juba tunne, et ma tean seda lindu, läks talv mööda ja kevadel esimest korda punarindu kuuldes ei tundnud ma teda ära. Pidin jälle uuesti üle õppima.”
Ülipõnev maailm
“See maailm, mis avaneb sel hetkel, kui linnulaulutunnetus hakkab sisse juurduma ja te saate juba aru, kes tegelikult häält teeb, on niivõrd põnev,” ütles Veljo Runnel. “Ei ole enam vaja binoklit, et linde vaadelda, ja võite kevadel lausa kinnisilmi oma töömarsruudil linnas jalutada.”
Linnulaulu meeldivusest kõneledes ütles Veljo Runnel: “Linnulauluga on nagu muusikagagi – asi on maitses. Mõnele meeldivad kiiremad rütmid, mõnele aeglasemad ja melanhoolsemad palad, kõigil võivad olla oma maitse-eelistused. Kui paneme aga ennast linnu nahka, siis temale meeldib vaid sama liigi vastassugupoole laul. Põhiliselt laulavad isased, seega meeldib emastele oma liigi isaste laul. Ei ole nii, et emane ööbik mõtleb, et oo, see laulurästa laul kõlab palju ilusamini kui ööbiku laul. Nemad on oma kõrvad rihtinud täpselt oma liigi laulu peale, ainult see erutab neid ja on neile põnev.”
Veljo Runneli poolt ette mängitud rohketest helinäidetest tekitas kuulajates kõige suuremat elevust tavapärasemast aeglasemalt esitatud linnulaul. “Iseenesest nad ei ole loomulikult naljakad, aga nad on sellisteks tehtud, et kuulda linnulaulust ka seda, mida muidu palja kõrvaga ei kuule,” selgitas Runnel. “Olen kuulanud ja avastanud, et mõnede linnuliikide laul on aeglustatult sageli väga põnev, näiteks roolindude laulu kaheksa korda aeglustamisel tuleb põnevaid nüansse välja.”
Paljud detailid polegi meie kõrvade jaoks
Linnulaulu aeglustamist on maailmas Runneli sõnul varemgi kasutatud. Näiteks võrdles üks Soome musikoloog 1970. aastatel linnulaulu inimeste loodud muusikaga. “Magnetofonilindiga manipuleerides tegi ta linnulaulu kümme korda aeglasemaks ja välja tulid põnevad meloodiad. Nõmmelõokese lauluga tegi ta koguni niimoodi, et linnulaulu aeglustamise järel laulis professionaalne ooperilaulja sama järjestuse aeglaselt sisse ja kui saadud salvestist kiirendati, siis kõlas ooperilaulja hääl täpselt samamoodi nagu nõmmelõokese laul.”
“Teadlased arvavad, et lindudel on taju ajas palju parem kui inimestel ja nad suudavad lühikeseks jupiks kokku surutud helidest välja noppida sellise info, mida inimene ei suuda,” ütles Veljo Runnel. “Meie jaoks on see heli liiga kiire, nemad aga justkui kuulakski helide maailma aeglustatult. Seega on loogiline, et kui me aeglustame linnulaulu, siis on seal palju selliseid nüansse, mida me muidu ei taju, kuna need väikesed detailid ei olegi meie kõrvade jaoks mõeldud. See maailm, mis sealt avaneb, võib olla täiesti üllatav.”
Enim meeldis Jõgeva kuulajatele ööbik
Veljo Runnel valis kuulajate jaoks välja salvestised kolme erineva linnu (musträstas, punarind ja ööbik) laulust ning palus hinnata, milline neist neile kõige rohkem meeldib. “Valisin lindude laulud, mille kohta arvatakse, et need on kõige meeldivamad, kui räägitakse ilusast linnulaulust,” ütles Runnel oma valikut põhjendades. “Kõik nad on natuke erinevad ja seal tulebki mängu individuaalne erinevus inimeste puhul, et kes mida eelistab.”
Hääli üle lugedes selgus, et erilist üllatust ei sündinud. 16 häälega saavutas ülekaaluka võidu ööbik, musträstas võitis kuue ning punarind kolme kuulaja poolehoiu. Kahele hääletajale meeldis aga kõigi kolme linnu laul võrdselt.
Veljo Runneli sõnul oli tulemus väga sarnane sellele, mis saadi siis, kui Eesti võõrustas 2002. aastal Eurovisiooni lauluvõistlust ning ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel korraldati ka lindude “eurovisioon”. Nii Eesti rahvuslikul hääletusel kui ka üle-euroopalisel rahvahääletusel valiti samuti ööbik kõige paremaks lauljaks.
i
MATI ALEV
