Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi juhatuse liige, sõjaajaloolane ja kirjanik Jüri Kotšinev andis mereaastale mõeldes ülevaate 300 aastast merendusest Eesti vetes. Muusikalisi vahepalu esitas pärimusmuusik Jaak Johanson.
Gruusia, saksa ja vene taustaga Jüri Kotšinev on värvika sugupuu ja elulooga ajaloolane. Ta on kogenud ja mõtestanud Eesti üleminekut totalitarismist vabasse ühiskonda. Punaterrori eest otsustas ta põgeneda aga Vene keisririigi ajalukku. Kotšinev rääkis, et tema loomulik seisund on kabinetis Vene keisritega, näiteks Pauli ja Nikolaiga suhtlemine – nende vanade päevikute lugemine ja neist raamatute kirjutamine. Kotšinev kasvas Eesti parempoolsesse konservatiivsse maailmapilti. Ta on tugevalt seotud Eesti ajaloo ja kultuurikogukonnaga.
Tema juttude vahele musitseerinud Jaak Johansoniga on ta sõber juba 35 aastat. Jaak on Jüri jaoks tõeline rahvuslik kehastus. Nagu ta kirjeldas, on Johanson kui Eesti kultuurimustrist välja karanud lõng. “Eesti on küll väike, aga igal riigil peab olema sõjaajalugu, mis hõlmab ka naaberriike,” on Kotšinev veendunud. Nii sai koos ajaloolase Aart Nõmme ja sõjaajaloolase Mati Õunaga 2004. aastal taasasutatud sõjaajaloo selts. “See on minu ühiskondlikest sebimistest kõige tähtsam,” kinnitas ta. Loomingulisel õhtul rääkis ajaloolane värvikamatest episoodidest Eesti merenduse ajaloos.
Meresõitjate genoom
Kotšinev on arutlenud erinevate mereajaloolastega ning jõudnud veendumusele, et nii Eesti põhjaranniku kui teiste mereriikide nagu Inglismaa, Saksamaa, Hollandi ja Taani rahvustüüp on enamvähem sama. “Need mereriigid suhtlesid omavahel niivõrd tihedalt, et ühine esivanemate genoom meid kõiki mõjutab nii rahvuspsühholoogias kui -psüühikas,” märkis ajaloolane.
Tallinn elas tema kinnitusel üle oma kõige jõukamaid aegu hansalinnana koos Novgorodi ja Lüübekiga. Umbes 10-15 aastat pärast Tallinna asutamist mainitakse linna paavstilegaadi bullas. Paavsti läkituses raele soovitatakse asutada Tallinnasse korralik hoolekandeasutus. “Kui juba Rooma paavst pöördub Tallinna poole, siis mis integratsiooni siin rohkem vaja tõestada,” selgitas ajaloolane, kuidas Tallinn oli toonasesse Euroopasse lõimitud.
Tark otsus
Kotšinev kinnitas, et Läänemeri on liiga väike ja korralike lahinguid siin pidada ei saanud. “Kõige suurem sõdimine oli Katariina II ajal, see oli kuulus talvine lahing 1790. aastal,” märkis ta.
Rootsi kuningas Gustav III otsustas tagasi saada Karjala ja Vana-Soome alad, mis olid Põhjasõjas kaotatud. Tema sugulane kroonprints Karl juhatas Rootsi eskaadrit, Katariina II saatis admiral Tšitšagovi Tallinnat kaitsma. Admiral võttis vastu targa otsuse asuda kaitsesse seljaga Tallinna poole. Rootslased oli venelaste suhtes avamerel, avatud tuuletele ja lainetele. Esimese liini kõige suurema kaliibriga kahuritel tuli luugid kinni panna, sest lainetusega lõi vesi sisse. Kasutada sai kolmanda teki kõige väiksema kaliibriga kahureid. Venelased võitsid lahingu. “See oli tohutu võit Katariina II prestiižile, kes mere peal ennast tugevalt ei tundnud, maa peal läks tal paremini, eriti Türgi sõdades,” selgitas Kotšinev.
Sarnast tähelepanu väärib ka admiral Nelsoni saabumine Tallinnasse. Admiral esitas ultimaatumi, et kui keiser Paul I (Katariina II poeg) ei lõpeta liitlaslepingut Napoleon I-ga, siis avab ta Tallinna pihta tule. 1801. aastal saabus Tallinnase krahv von Pahlen, kes teatas, et Paul I on surnud. Nelson ootas natuke ja lahkus rahumeeli. Uus keiser Aleksander oli kõike muud kui Napoleoni sõber. Kotšinev sõnas, et Tallinna reidil, kus admiral Nelson oli, saabub Pauliaegse impeeriumi tähtsuselt teine inimene von Pahlen, on märkimisväärne tõik Eesti merenduse ajaloos.
Tasemel laevaehitus
Juba Peeter I ajal tähistas Tallinn sadamalinnana pääsu Euroopasse. “Peeter I vallutas Tallinna, tal oli vaja meresadamat. Merekaubandus oli Peeter I maniakaalseks kinnisideeks. Ta pidas ennast kaotajaks, sest ta ei suutnud luua Venemaal maailmatasemel laevastikku,” rääkis ajaloolane.
Seda, et ta suutis luua baasi kaasaegsele riigile, ei pidanud keiser tähtsaks. “Kui Peeter I nägi ühe Liivimaa mõisa seinal pleekinud tapeeti, sai ta aru, et viis minutit enne tema saali astumist rippus seal Karl XII maal. Peeter ütles mõisnikule, et riputa Karl rahulikult tagasi, üks kaotatud lahing ja Karl jääbki seina peale rippuma,” jutustas Kotšinev.
Peeter I asutas pärast vallutamist Tallinnase admiraliteedi ja laevaehitustehase. Sinna toodi Venemaa keskkubermangudest töölisi, meistreid aga Taanist ja Norrast. Tallinna admiraliteet hakkas ehitama merelaevastikku Läänemere tarvis. Toonasele sarnast mustrit võis näha ka pärast Vene-Jaapani sõda, mil Vene keisririik otsustas luua sõjasadama koos laevastikuga. Tallinnasse loodi Vene-Balti laevaehitustehas. Koplis asuvas tehases hakati valmistuma I maailmasõjaks.
Kui I ilmasõja eel elavnes laevatöötus, siis II maailmasõjast pärineb eriskummaline lugu Saaremaalt ja Hiiumaalt, mida teavad praegu ainult sealsed muusemitöötajad. Nimelt tegid saaremehed Hitleri poliitkomissarile selgeks, et nad suudavad ehitada madalapõhjalisi laevu, mida vene alused kinni ei võta. Saksa Reich tellis neilt 15 laeva. Tasuks pääsesid mehed sõjaväest. Hiljem võeti nad Reichi ustavate teenritena kinni.
Nüüdisaegne Läänemere laevastik on aga Kotšinevi sõnul puhtalt poliitiline jõutelg lahes. Kuigi korralikku merelahingut siin pidada ei anna, on Läänemeres veel küll miine, mida Venemaa eskadrillid lahte viskasid. Miinitraalerid on küll aastakümneid kamminud, ent kõike pole veel üles leitud.
MARGE TASUR
