Sügisene koolivaheaeg meelitas Jõgeva noortekeskusse arvukalt külastajaid. Uksest sisse astudes tekkis tunne, nagu oleks laadale sattunud — sagin ja sumin kõlas üle kogu keskuse. Põrandal tervitasid saabujaid kõrvitsad – nii väikesed nunnud kui hiidkerad.
Traditsioonilisele halloweeni-kõrvitsate kujundamise võistlusele oli kogunenud üheksa meeskonda. Kahe- ja kolmeliikmelised seltskonnad valisid välja kõrvitsad, võtsid ette kavandi ning asusid aedvilju uuristama.
Algselt oli plaanis, et ainult kolm paremat meeskonda saavad oma varem tehtud kavandi kõrvitsasse graveerida, kuid lahke annetaja Sirje Arandi aiast jagus kõrvitsaid kõigile huvilistele. Võistlema asusid isegi need, kellel polnud kavandit. Parimad sõbrad Martin ja Dima valisid kõige suurema kõrvitsa. Kavandi peale nad aega ei raisanud, vaid kõrvitsa näo kujundamisel võeti eeskuju sealsamas stendil olevalt kuulutuselt. “Nii on kindel, et kõrvitsale ikka õige nägu pähe saab,” olid semud ühel nõul. Atsi ja Ragnari kõrvitsa ilme kujunes töö käigus. Kõrvitsale prooviti erinevaid nägusid, kuid lõpuks otsustati ühehambulise naeratuse kasuks. Ragnari arvates oleks võinud kõrvitsa suu teistmoodi olla, aga samas tunnistas ta, et ei tea, missugune just. Poisid olid pisut nõutud: miski olnuks justkui puudu, kuid mis, ei osatud öelda. Lõpuks andis viimase lihvi kõrvitsa saba kujundamine. Nüüd oli kõik paigas. Naeratav kollane kõrvitsamehike võttis aknalaual uhkelt koha sisse.
Sten-Marcuse ja Tanno kassi näoga kõrvits valmis viimaste hulgas. Poisid olid oma saavutusega rahul. Sten-Marcus tunnistas, et kõrvitsa uuristamine oli aeganõudev ja vaevaline. Seda kinnitasid ka kaks kõrvitsaseemnete sees lebanud murdunud varrega supilusikat. Poisid valisid kõige pisema kõrvitsa ja seetõttu tuli vilja eriti ettevaatlikult ja õrnalt kohelda, et valmiv kassinägu sisse ei kukuks. Kõrvits-Kiisu hammastele viimast lihvi andes ei julgenud noormehed isegi mitte hingata. Vaikselt kogunesid teisedki lõpetanud meistrid kassi valmimist kaema. Keegi ei söandanud liigutada ega isegi nõu anda, vaikides elati sõprade pingutustele kaasa.
Peagi oli kosta kergendusohkeid. “Valmis!” kõlasid hääled läbisegi. “Armas kass sai!” imetles Tanno oma tööd. “Igati nunnu,” on Sten-Marcus sõbraga ühel nõul.
Nii õnnelikult ei läinud aga Raikkil. Kolmeliikmelise meeskonnaga valiti keskmist mõõtu tumekollane kõrvits, uuristati see tühjaks, joonistati kavandi järgi kontuurid ja asuti sisselõikeid tegema. Kahjuks sattusid suu, nina ja silmad liiga lähestikku ning kõrvuni naeratav nägu vajus kokku. “Liimi!” hüüdsid nukrad hääled. Paraku liim enam ei aidanud. Kui meeskonnakaaslased nördinult meisterdamisest loobusid, ei andnud Raikki alla. Leidlikult neetis poiss nööpnõeltega kõrvitsa näo kokku. “Silmad tuleb teha nüüd kõrgemale,” selgitas Raikki. “Nööpnõelapead on nagu tedretähnid,” seletas poiss kõrvitsa muutunud välimust uurides. Raikkile tuli appi endine noorteka kasvandik Edmond-Hans, kes aitas ettevaatlikult kõrvitsasse silmad puurida. Naasnud meeskond on tema tööga väga rahul. Juba sosistati isekeskis, et kui peaks võit tulema, siis kindlasti jagatakse seda Edmondiga.
Kõik meisterdatud kõrvitsad kaunistavad noortekeskuse aknaid. Õhtul süüdatakse valminud laternates küünlad, et naerusuised kõrvitsad saaksid möödujaid tervitada ja loodetavasti mitte hirmutada.
i
MARGE TASUR
