Heli-Liis Hanst (12) on noor kunstnik, kelle vihmases päevas sajab vikerkaart, kitsed elavad paradiisis, roosade õitega puus puhkevad õide unistused ning kalamehe poist saab maagiline võlukuul.
Õhtuti pärast koolitunde tuleb Heli-Liisile kunstikoolis loomingutuhin peale. “Siin tuleb teha küll kindla teemaga töid, aga peab kasutama oma fantaasiat,” lausub tüdruk. Oli vihmane päev ja kunstikoolis joonistati vihmavarje. Heli-Liisil tuli neid õige mitu, üks isegi sinimustvalge. Taevast sajab ja sajab vihmavarje. Sirmide sekka ekslevad kirkad piisad, mis meenutavad helkivaid vikerkaarevärvides seebimulle. “Jah, ma läksin vähe hoogu – mulle meeldib vihm väga! Poriloikudes on tore hüpata,” teatab tüdruk kavala moega.
Tema sõnul näevad täiskasvanud vihmases päevas tumedust ja igavust. “Mina mõtlen kõik mustad vihmavarjud värvilisteks,” jutustab ta ja lisab, et taevast võibki vihma asemel hoobis vikerkaart ladistada.
Isikunäitusel “Liikumine läbi aja” viib Heli-Liis seina juurde, kus oma kolmkümmend kunstiringi tööd: ajast mil ta oli veel nii pisike, et pidi kunstikooli esimesele kursusele asumist ootama. Helis-Liis läks kunstikooli viieselt, nüüdseks on ta seal õppinud seitse aastat. Viiesena viis ema tüdruku nii kunstikooli kui iluvõimlemisse. “Kunstikoolis meeldis mulle rohkem, ei oskaks ennast iluvõimlejana ette kujutada,” mõtiskleb neiu ja lisab, et siin on soe tunne ja julge olla.
Tärkavad unistused
Heli-Liis tutvustab kahte varasemat kursuse tööd. “See on unistuste viljapuu, seal kasvavad laste unistused ja puul on öökullist valvur ning pesa,” jutustab ta. Unistused hakkavad küpsema, on kevad. Heli-Liisi sõnul oli tal kohe alguses idee joonistada puu, aga mitte lihtsalt ilus puu, vaid lisada pisut fantaasiat. Puud ääristavad pildiraamina õhkõrnad lehed. Kunstnik selgitab, et need on päris lehed, mis on happes söövitatud, nii et kuju ja struktuur on säilinud.
Öökull võib näida süngena, ent Heli-Liisi hinnangul see nii ei ole. “Nad on maagilised linnud, kes sobivad kaitsjaks,” selgitab ta. Puu küljes on nii mõnigi kunstniku enda unistus. “Ma soovin disaineriks saada ja peokleite teha,” kergitab ta natuke saladuseloori. “Vaatan Facebookist kleitide pilte, mõtlen, et jätke mulle ka midagi disainida! Õnneks pole minu mõtteid veel keegi teoks teinud,” rõõmustab ta.
Maagilise puu kõrval on teinegi sarnase motiiviga töö, kus esiplaanil on õitsev oks. Eemal aga poosetab paabulind. Inspiratsiooni ammutas Heli-Liis sõbra tööst, kes oli paabulindu kujutanud. Oksa kohal lendlevad kirevad liblikad, selle peale Heli-Liis muigab tähenduslikult – ruumi jäi üle. Lisaks rõõmsatele värvidele, mis justkui paberil tantsu löövad, seavad tüdruku peas mängleva kerguseaga paika luulereadki. Hiljuti oli koolis tarvis kirjutada vähemalt kaheksarealine kahe salmiga luuletus lindudest. “Mina tegin kolmekümneviierealise luuletuse ja kõik read riimuvad,” naerab neiu ja tuletab meelde luuletuse esimesed read: “Mu oksal istub linnuke. Ta on üsna armsake, aga paistab kurvake.” Ta naeratab tagasihoidlikult, et no midagi sellist tuligi.
Pisut maagiat
Värvide võlukunsti valdava kunstniku lemmiktöö on must luik. “See on segadusse sattunud must kuninganna. Tal on midagi kadunud ja ta otsib seda. Luik peitub valge koonuse taha – tal on häbi,” selgitab ta. Kunstniku hinnangul on töös kõige parem osa luige pea. Modelliks oli sõbra papjeemašee tehnikas luik.
Kui Heli-Liisil hakkab natuke igav, siis tuleb päike välja. “Hakkasin päikest joonistama, siis tuli taust ja kuna olime koolis uurinud erinevaid sümboleid siis kasutasingi neid oma töös,” jagab tüdruk selgitusi vereva päikese, läbikumava violetse kosmosetolmu ning kõikenägeva silma kooslusest kunstitöös. Päike astub pimedusele vastu.
Sümboolikat on tüdruk kasutanud ka Egiptuse püramiidide taustal. Heli-Liisi ema käis Egiptuses, tüdruk tahtis väga kaasa minna, aga ei saanud. Tal oli päris pikalt unistus püramiidide maale jõuda. Aga pingeline olukord ja terrorism on Heli-Liisi meelt muutnud.
Loob õnne
Taevaskojas asub kitsede paradiis. Esmapilgul lihtsa liivakarjääri punakas sein, sai kunstniku käe all käredalt vuliseva kose, õitsevad vesiroosid ning kepsutavad kitsed ‒ loomad jõudsid õnnemaale. Üllataval moel annab tüdruk tähenduse ka lihtsale klaaskuulile. “See oli vanasti kalamehepoi ja siis tulin mina oma värvidega ning maalisin ta võlukuuliks,” osutab tüdruk tööle, kus on suur kirju pall. Ta on veendunud, et tavalisest klaaskerast saab võlukuuli teha küll.
Heli-Liisi näitusel on üks pronksjas, parajalt suur, puslekujuline käbidega kaetud töö. Sinna on peale raputatud munakoori ja makaronidest on kujundatud roos.
“Keraamikas nii palju fantaseerida ei saa,” tõdeb Heli-Liis, emale kingituseks valminud helesinist lillega kruusi silmitsedes. Kuid see teda ei morjenda, vitriini taga ilutseb üks läikiv, sõlge meenutav kringel. “Kõht oli tühi ja igav hakkas, kasutasin oma fantaasiat,” jutustab tüdruk. Pole ka imestada, et vitriinis lamaval suurel sebral viskab mustvalge vöödi vahele natuke roosat. Heli-Liis tunnistab, et sebra sai pisut suur ja peaaegu ei mahtunud klaasi taha ära. Koduski jääb see suur triibuline ratsu vahel ette.
Väike salasoov
Heli-Liis soovib, et kaks tema parimat sõbrannat tuleks näitust vaatama. Eriti tunneb tüdruk puudust sõbrast, kes vahetas kooli. Tema kaudu sai tüdruk tuttavaks teisegi sõbrannaga. Kolmekesi olid nad nagu musketärid, kes fantaseerisid ja ümbritsevat omas maailmas nägid. Heli-Liis on koolis rahulik ja tagasihoidlik õpilane, koos sõpradega avaldub aga teine mina, kunstikoolis kolmas ja kodus hoopiski neljas Heli-Liis.
Tüdruk juurdleb, et temas on nagu mitu külge – igas kohas on justkui uus inimene peidus. Vahel mõtleb ta, kuidas sõbrad teda ette kujutavad ‒ kas nii nagu koos olles või sellisena, nagu ta tegelikult on. Heli-Liis jääb mõtlikuks, ilmselt uude kooli läinud sõbranna ei jõua tema näitusele. Samas on Helis-Liis õnnelik, et ta on kunstikoolis nii palju õppinud: millised on õpetajad, kunstiinimesed ja kuidas teistega suhelda. Heli-Liis sõnab, et tahab edaspidigi kunstiga tegelda, kasvõi hobina.
Tema loovus liigub oma rada
Juhendaja ElitaJärvela ütles, et Heli-Liis saab inspiratsiooni oma mõtte- ja tundemaailmast. “Aastaid tagasi, kui kunstikoolis oli maalitund, tekkis tal soov hoopis joonistada. Joonistamise tunnis tuli aga tahtmine kleepida. Tihtipeale kadus ta teistesse kunstikooli ruumidesse: lõikas pabereid ja kleepis suurtele alustele kollaaze. Sain siis aru, et tema loovus liigub oma rada. Õpetaja tunnetus peab olema peen, et leida tasakaal õpetamise ja loomevabaduse vahel. Õpilase loomingulisust ei tohiks lämmatada. Heli-Liis töötab omas rütmis. Kui mõni teine õpilane tuleb tundi ja alustab kohe tööd, siis Heli-Liis vajab aega häälestamiseks nagu hea pill enne esinemist. Kuid kui algus on tehtud, siis on lootust, et tuleb eriliselt loominguline töö. Heli-Liis vajab vabadust, ta on laps, kes ise pigem õpetajalt nõu ei küsi. Õpetaja saab jälgida protsessi ja toetada tema iseseivat loomingulist arengut. Loodame et kunstil saab olema tema elus suur roll.”
MARGE TASUR
