Jõgeva koguduse rahval on traditsiooniks teha igal aastal üheskoos suvine reis. Tänavu oli sihtkohaks Naissaar, mida külastati juuli alguses. Reis, mis esialgu küllaltki vaikse ja rahuliku ettevõtmisena võis tunduda, osutus aga üllatusterohkemaks, kui oleks osanud oodata.
Enne Naissaarele suundumist külastas seltskond Pirita kloostri varemeid, kus toimus ka kohtumine endise siseministri Lagle Parekiga, kes tutvustas kloostri ajalugu. Praeguseks on Vana-Liivimaa suurima nunnakloostri varemed renoveeritud ning neid ümbritseb kaunis park, mis on ka armastatud kontserdipaik Eesti muusikutele. Teoks on see saanud tänu Pareki ja Birgitta ordu esindajate heale koostööle ja soovile ajalooline vaatamisväärsus säilitada. Praegu tegutseb varemete kõrval koos uue kloostriga külalistemaja, mille eest kannavad hoolt mõned kohalikud nunnad.
Ekstreemne laevasõit saarele
Pärast kloostri külastust jätkus sõit Naissaare poole. Kuid tõusis tuul ja algas tugev vihmasadu. Reisiseltskonna pettumuseks lükati laeva väljumist saarele korduvalt edasi. Kolm tundi pärast plaanijärgset väljumisaega asusid vapramad hinged siiski meresõidule. Laev kõikus hirmsasti ning lained viskusid üle parda, nii et välja uudistama läinud said läbimärjaks. Kapteni sõnul olid lained vähemalt kolme meetri kõrgused. Ka randumine ostus tuule tõttu problemaatiliseks, sadamasse saadi laev alles kolmandal katsel.
Ekstreemsused ei lõppenud ka pärast tormilist poolteisetunnist meresõitu. Reisilistele tulid sadamasse vastu vanad sõjaväeautod, mille kastidesse oli vaja juba niigi väsinud ja läbimärjal seltskonnal ronida. Järgmine peatuskoht oli ööbimiskohas, kus ootas ees soe söök ja lõõmav tuli kaminas.
Kuid üllatused jätkusid. Peatselt selgus, et kogu saare elektri annavad generaatorid, mis lülitatakse õhtul välja ja seejärel põlevad ainult akulambid tubades. Olime hämmeldunud, et kuidas küll niimoodi elada saab. Kuid palju ei lastud sel end heidutada, sest majutus ise oli omapärane ja paiknes looduslikult väga kaunis kohas. Ümberringi oli metsades näha jäneseid, kitsi ja isegi metssiga.
Ekskursiooni teise päeva hommikul oli elekter jälle tagasi. Pärast hommikusööki roniti taas kõrgete veoautode kastidesse ning algas sõit mööda saart. Kuna Naissaar on mitmete sõdade ajal olnud okupeeritud, paikneb seal palju militaarset tehnikat. Näiteks asus seal Peeter Suure merekindluse tugipunkt, mille jaoks rajati 37 km pikkune kitsarööpmeline raudtee. Praegu see küll sõidetav ei ole, kuid kavas on osa sellest renoveerida. Naissaarel asunud Balti mere suurima meremiinide lao tegevusest on jäänud vedelema ka hulgaliselt meremiinide metallkorpusi. Eesti Kaitseliit on saart sõjatehnikast puhastanud mitu aastat, et sõiduteelt oleks taas turvaline kõrvale keerata ja metsas jalutada.
Kustumatu mulje jätnud saar
Käidud sai ka taastatud Naissaare kiriku juures. Päeva pärliks oli aga võimalus näha kirikut seest. Nimelt on Naissaare kirik Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku abikirkik ning õpetaja käib siin teenistust pidamas kord kuus. Ja sellel päeval oli õpetaja kohal ja kutsus meid lahkesti kirikut vaatama. Kirik on väga lihtne. Üllatas aga aknakujuline altarimaal, mis teenistuse ajal on avatud ning peidab endas teist maali.
Sellise ekskursiooniga lõppes koguduse tuur Naissaarel, mis jättis reisiseltskonnale kustumatu mulje. Tagasisõit mandrile kulges kordades meeldivamalt – tuulevaikselt ning päikesepaisteliselt. Enne kojusõitu külastati veel põgusalt Lasnamäe õigeusukirikut. Kuna kell oli juba palju, siis kahjuks seltskond sinna sisse ei pääsenud. Kuid huviga uudistati kiriku ümbrust ning oldi tõeliselt üllatunud ehituse suurusest.
Meeleoluka ettevõtmise eest tänab seltskond reisi eestvedajat, Jõgeva koguduse juhatuse esimeest Mare Rosinat.
Sel suvel oli kogudusel veel teine suur üritus. Jõgeva linna kohvikutepäeval kostitati kiriku õues linnarahvast omavalmistatud hea ja paremaga.
ANNIKA MAKSIMOV
