Nagu teame, on Jõgeva üks nendest linnadest, mis tekkinud tänu raudteele ja raudteejaama ümber. Seetõttu on ka idee Jõgevale raudteemuuseum rajada hea, vaatamata sellele, et raudteemuuseume on Eestis mujalgi. Kuid just seetõttu tuleks tõsiselt läbi mõelda, mida eksponeerida ja mida mitte.
Jõgeva linna kujunemine sai alguse raudteejaama ja tema juurde kuuluvate hoonete ehitamisest aastatel 1874 -1876. Tervikusse kuulusid jaama peahoone, kaks tööliste elamut, depoo rongide remontimiseks, veetorn, tuletõrjekuur ja katusealusega pagasiait. Viimased kaks ehitist on alles tänaseni. Viimastel aastatel on nende Eesti Raudtee käest Jõgeva linnale pikaajalisele rendile andmisest aina kõneldud, ükskord oleks aeg see juba teoks teha.
Jaam kui kodulugu kajastav muuseum
Eesti laiarööpmeliste raudteede ajalugu põhjalikult kajastav muuseum tegutseb juba Haapsalu raudteejaamas. Eesti muuseumraudtee ehk Kitsarööpmelise raudtee ajalooga tegelev mittetulundusühing on samuti juba olemas, see asub Pärnumaal Lavassaares. Mitte ainult raudteed, vaid eelkõige just kodulinna ajalugu ehk kodulugu kajastav muuseum asub Tallinnas Nõmme jaamas. Jõgeva jaam oli kunagi kohaliku elu keskpunkt. Kuigi päris samasuguseks ei saa teda enam muuta, võiks ta siiski mingi osa oma kunagistest funktsioonidest tagasi saada.
Kuidas seda aga teha, kui sõda on hävitanud jaamahoone enda? Või kuidas täpselt on seotud Betti Alver ja raudtee? Kas väike tüdruk rongile lehvitamas ja ametnikust isa koju ootamas? Tõenäoliselt on tulevase muuseumi rajajad sellele juba mõelnud, arvatavasti nad pole unustanud, et Alver kolis Jõgevalt üsna varakult ära Tartusse.
Betti Alveri sünnimaja kunagise raudteekasarmuna teenib täna küll kõike muud kui raudteed ja oma kirjandusliku funktsiooniga on ta ennast ju täielikult tõestanud ja õigustanud.
Küüditamine ei sobi linna visiitkaardile
Raudtee teemat süvendades oleks kindlasti vaja juurde leida teisi sobivaid pindu, sest okupatsiooniaegsesse kolemajja, mis täna on lahti vaid suvalistel aegadel ega teeni inimesi klassikalise raudteejaamana, kõlbab aga äärmisel juhul paigutada vaid okupatsiooniaegsete õuduste tuba lugematute Lenini-kujukeste ja muude punaplönnidega. Ent selleski poleks mitte midagi originaalset, veelgi vähem Jõgevale omast. Küüditamist kui tragöödiat ei tohi loomulikult kunagi unustada ja mälestusele sellest inimsusevastaselt kuritööst peab rahva teadvuses kindel koht küll jääma, kuid kindlasti ei maksa ühelgi linnal, ka mitte Jõgeval, seda trükkida oma visiitkaardile.
Samuti pole nõukogude aja liigse eksponeerimisega tervislik liiale minna, sest meie hulgas on veel liiga palju neid inimesi, kes punasümboolika keskel haiglaslikult nostalgitsema kukuvad, samuti neid, kellel selle vastu tõsine allergia on.
Jõgeva jaamas võiks hakata hoopis Lutsu “Suve” mängima ja selles raamatus teatavasti pole peatükki küüditaja ja küüditatavaga. Küll aga võiks Jõgeva jaamas tulevikus kohata kodumaile tagasi pöörduvat mehistunud Joosep Tootsi ja rätsepmeister Jorh Adniel Kiirt, kelle teekond Venemaale on katkenud ning kes oma kaduma läinud pagasit otsib.
Igaüks jäägu oma lõigete ja liistude juurde. Ja Jõgeva identiteet on pigem idüll ja kodurahu kui hirm tuleviku ees.
iii
JAANIKA KRESSA
