Ega ma ise ka enam hästi uskunud, et asjast asja saab. Aga näe paistab, et saab! Nurgakivi panekule mind küll ei kutsutud, aga kui nüüd nädalapäevad tagasi kivi ise käega katsumas käisin, veendusin lõplikult, et kõik laabub.
Hea meel kohe, et järgmisel talvel Jõgeva ja ümbruskonna rahvas enam külma trotsima pea ja võib mugavas paviljonis rahulikult varbaid soojendada. Busse ju vähem käigus ja ooteajad venivad üha pikemaks.
Raha oli raske leida
Miks ma nüüd järsku bussijaamast heietama kukkusin? Aga sellepärast, et olen ise ka temaga üsna tihedasti seotud ja iga uus kivi, mis seina pannakse, teeb suurt heameelt.
Mäletan hästi seda janti ehituse ümber juba aastast 2002, kui tollane maavanem Margus Oro, kes Jõgeva linnavalitsuse algatust igati toetas, saatis majandus- ja kommunikatsiooniministrile Liina Tõnissonile taotluskirja bussijaama ehituse kaasrahastamiseks riigieelarvest. Raha polnud tea mis suur — ainult kaks miljonit krooni. Muidugi polnud see esimene kord, kui taotlus tehti, aga minule on just tookordne meelde jäänud. Rääkisin küll ka ise veel ministriga asja üle, aga raha ta siiski ei leidnud. Linnal endal polnud ka nii suurt summat bussijaama ehituse peale ära kulutada.
Olukord tundus olevat kummaline. Jõgeva oli ainuke maakonnakeskus kogu vabariigis, kus puudus korralik bussijaam. Ajutised lahtised ootepaviljonid ehk küll pisut leevendasid olukorda, kuid kui arvestada, et linna saabub ja siit lahkub päevas üle tuhande reisija, oli olukord aastaid enam kui hull. Kõnelesin veel mitmel korral ministeeriumiga, kuid tulemusteta.
Võtsin siis loo lahendamise südameasjaks ja 2005. aastal lahendus tuligi. Tol ajal kehtis veel kord, et lisaks üldisele eelarve kaudu jaotamisele, arvestati rahastamisel ka iga konkreetse riigikogu liikme arvamust tema valimispiirkonnas paiknevate hädavajalike objektide rahastamise kohta. Nii ma siis panin kiiresti Jõgeva bussijaama esmajärjekorras rahastamist vajavate ehituste nimekirja. Töö kandis vilja ja kahe aastaga kaks miljonit krooni bussijaama arvele ka kanti. See oligi siis see saadikute nõndanimetatud „katuseraha”, mis mitmel pool küll kõva kriitika alla sattus, kuid millega ka palju head sai ära tehtud.
Sügiseks saabki valmis
Võidupüha paraadi ajal tundus pidurüüs Jõgeva olevat kuidagi eriti kaunis, puhas ning kodune linn ja mõtlesin, et tuleks ometi ka nüüd bussijaam, enam kui pool raha ju olemas. Linna kõrged ülemused rahustasid mind, et ärgu ma kartku, kohe, kohe lüüakse kopp masse! Ja oh imet! Juba kolm nädalat hiljem, kui olin ise parasjagu Põltsamaal, kuulsin raadiost, et just neil minuteil pannakse pidulikult Jõgeva uuele bussijaamale nurgakivi. Oli tõesti ülihea meel, et lõpuks ometi on lootus, et hoone ükskord valmis saab.
Eks reisijad mäleta isegi, kui mitmest bussijaama valmis saamise tähtajast on varem juttu olnud. Küll september 2007, siis september 2008 ja nii edasi. Rahvas on alatasa minu käest küsinud, et kuhu siis see paljuräägitud ja väljareklaamitud moodne ootepaviljon ometi jääb? Et kas vaid jälle tühipaljas ja katteta valimislubadus? Ei osanud minagi palju targemat kosta, kui vaid, et raha on olemas, küll ta ükskord ikka tuleb.
Eks ole takistusi mitmeid olnud. Küll lubas bussijaama ehitama ATKO Grupp, mis kahjuks ei teostunud. On ka arvajaid, et eraldi bussijaama polegi vaja vaid hoopis koos rongijaamaga võiks nad olla. Tõrkeid olnud ka poliitilisel tasandil. Tuleb aga tänada linnavalitsust, et nad ikkagi nii kangekaelselt on asja ajanud ning nüüd ka tulemust saavutamas.
Veel veidi kannatust ja lint lõigatakse pidulikult läbi. Tähtaja järgi küll novembriks, kuid ehitajad arvavad, et ilmselt varemgi. Korralikud tualettruumid, ruumikas ootesaal ja ruumid ka pakiveoga tegeleva Cargobussi jaoks. Kena koht tuleb! Ja peabki ilus saama, sest bussi- ja rongijaamast nopib külaline ju oma esimesed muljed võõrast linnast.
iii
MARIKA TUUS, Riigikogu liige
