|
|
Järgmisel aastal möödub 90 aastat sordiaretustööga alustamisest Jõgeval. Kaks MTÜ-d plaanivad sel puhul ühiste jõududega rajada Jõgeva alevikku muuseumi, mis hakkab sisuliselt toimima ka seltsimajana. |
Vana hoone Jõgeva alevikus, mis seisab praegu enamasti tühja ja tarbetuna, saab nende plaanide kohaselt peagi uue elu. Kui kõik hästi läheb, avab muuseum umbes kolme aasta pärast uksed.
Muuseumi rajamise idee on sordiaretajate meeles mõlkunud juba pikemat aega ja nii tulid tegevusplaaniga koos lagedale kaks Jõgeva alevikus tegutsevat mittetulundusühingut — MTÜ Kultuuriselts Vanaveski ja MTÜ Sordi Arenduskeskus.
Suurem osa mõlema ühenduse liikmetest on kas otseselt või kaudselt ka sordiaretusega seotud. Raha taotleti esialgu LEADER-programmist, kust on positiivne vastus juba tulnud, PRIA vastus, mis on prognoositavalt samuti positiivne, peaks tulema lähipäevil.
„Siis lähebki projekteerimine lahti, muinsuskaitse eritingimused on meil juba tellitud ja olemas,” kinnitas ettevõtmise üks eestvedaja, kultuuriseltsi Vanaveski juht ja sordiaretuse instituudi töötaja Margus Ess.
LEADERist on muuseumi rajamiseks juba eraldatud 270 700 krooni, MTÜ-delt oodatakse omaosalust 10 protsendi ulatuses. Nüüd püütakse leida sponsoreid ja loodetakse ka annetustele. Ka tänavusel aleviku seltsipäeval oli kohvikus välja pandud kast, kuhu soovijad muuseumi heaks raha panna said.
Klubilaadne muuseum
Hoone, kuhu rajatav muuseum peaks tulema, asub Jõgeva alevikus Pedja jõe kaldal, aadressi hoonel ametlikult üheski registris kirjas ei ole.
„Maja on tõesti üsna kõbus, aga vajab korralikku remonti, mis esialgse hinnangu järgi läheb maksma vähemalt 2-3 miljonit krooni,” rääkis Margus Ess, kelle kinnitusel on sümboolne, et muuseumi rajamisega tehakse algust sordiaretusinstituudi juubeli eel.
Muinsuskaitsealune hoone kuulub riigile ja sordiaretuskeskusel on riigiga sõlmitud kasutusleping.
Essi sõnul on loodavale muuseumile eeskujuks Betti Alveri muuseum Jõgeval, kus ei oleks mitte ainult väljapanekud, vaid mis tegutseks sisuliselt ka klubina. „Klubilaadne muuseum võiks olla sillaks, mis ühendab minevikku olevikuga ja viib meid tulevikku. See on mõnus koht, kus koos käia ja üritusi korraldada. Muuseum koos ajalooliste väljapanekutega kuulub sinna juurde,” rääkis Ess alevikurahva tulevikuplaanidest.
Muuseumi info tuleb edaspidi ka internetti üles panna, kuid kogu elu ju internetti kolida ei saa. Muuseumis peab olema midagi, mida käega katsuda ja silmaga näha saab, ning see peab olema koht, kus genereerida ideid tulevikuks.
Nii oleks muuseumihoone omamoodi tugipunkt ka seltsielu arendajatele, sest seni pole muuseumiplaane pidavatel MTÜ-del oma tegutsemispaika olnud ja kasutatud on nii sordiaretusinstituudi kui noortekeskuse ruume.
Hoonel ka hea aura
Kultuuriselts Vanaveski tegeleb kõigega, mis tema liikmetele huvi pakub, vastavasse aega ja ruumi sobib ning ei lähe vastuollu kirjutatud ja kirjutamata seadustega. Arendatakse ökoloogilist elustiili, tegeldakse jooga ja kunstiga jne. Sordi Arenduskeskus on aga väga kindlasuunaline organisatsioon, kelle tegevuspiirid pole nii laiad.
„Sordi Arenduskeskuse põhitähelepanu on suunatud oma ajaloo kogumisele ja teadustegevusele. Pigem on tegemist Jõgeva Sordiaretusinstituudi partneriga, Vanaveski on aga kohalike elanike laiema ringi partner. Muuseumi puhul ajame aga sama asja,” rääkis Ess.
Muuseumi luues soovivad ettevõtmise algatajad kogu protsessi võimalikult rohkem inimesi kaasata. Sellesse ringi ei kuulu ainult Jõgeva aleviku elanikud, sest paljude endiste sordiaretajate lapsed ja lapselapsed elavad praegu mujal, aga neil on side Jõgevaga olemas.
Loodava muuseumi nimeks saab Sordiaretuse Muuseum. „Lisaks sellele, et hoone on ilus, on sellel ka hea aura, sest seal on aastakümneid ka sordiaretusega tegeldud. Niisiis on majal sordiaretuse lõhn juba juures,” kinnitas Ess.
Loodava muuseumi eksponaadid ehk museaalid pole veel kokku kogutud. Kõige väärtuslikum on Essi kinnitusel pildimaterjal.
„Kindlasti leidub palju ka käsikirjalist materjali, mida tuleb kokku koguda, süstematiseerida ja tulevaste põlvede tarvis tallele panna. Sageli saame teada, kui tähtis üks või teine asi oli, pärast seda, kui me oleme ta likvideerinud,” tõdes Margus Ess.
iii
JAANIKA KRESSA
