Jõgeva alevi eraldumine vallast

Lugu sellest, kuidas Jõgeva alev end 1919. aastal Jõgeva valla „küüsist“ välja võitles, lugesin esmakordselt Jõgeva aukodaniku Johannes Nahkuri kirjalikest mälestustest. Helve Antoni 1988 ilmunud raamatu „Jõgeva“ vahendusel jõudis see lugu ka trükisõnasse. Ent dokumente ja ajalehesõnumeid uurides selgub, et alevi võidukas „vabadusretk“ on fiktsioon ning tegelikult arvati alev valla koosseisust välja hoopis vallavõimude initsiatiivil.

Johannes Nahkuri kirjalikest mälestustest pärinev ja Helve Antoni raamatus ära toodud lugu on järgmine.

„Valla majandus-, kultuuri- ja hariduselu oli koondunud alevikku. Kuid kõik Jõgeva majaomanikud, kaupmehed, väiketöösturid, käsitöölised ja töölised pidid asjaajamised toimetama ning valla- ja riigimaksud tasuma alevikust 3 km eemal asuvas vallamajas. Jõukatest, kuid üsna harimatutest taluperemeestest koosneval valla volikogul puudus ülevaade alevirahva tegevusest ja sissetulekutest ning maksud neile määrati tihtipeale asjatundmatult ja ebaõiglaselt. Jõgeva arukam ja haritum rahvas polnud vallavalitsuse nii selle kui muu tegevusega rahul. Alevik oli kasvanud vallast üle. Soovides vallast sõltumatuks saada, algataski alevik 1919. aasta suvel eesotsas Villem Siku, raamatukaupmees Jaan Jõgari (Õige eesnimi on August — Ü.P.) ja vorstmaaker Jaan Joostiga vallast lahkulöömise. Esiti tehti vastav ettepanek vallavalitsusele. Kuid viimane ei tahtnud sellest kuuldagi, kuna vald oleks siis ilma jäänud suurtest rahasummadest. Alevik heitis vallale ette, et vald ei hooli alevikust. Tänavad olid korrast ära ja porisel ajal läbipääsmatud, puudusid toidukauplused, ehitustegevus kulges omapäi ilma igasuguse planeeringu ja nõuandeta.“

Kõik see ajendanud alevi esindajaid vabariigi valitsuse poole pöörduma ja selle tagajärjel lahutatigi alev 1919. a oktoobris vallast.

Ehkki 1930. aastatel alevi- ja linnaametnikuna töötanud Leho Liigand kirjutas juba 1963. a lehes, et alevi arvasid vallast välja vallavõimud omal initsiatiivil, on hilisemad  kodu-uurijad  selle märkuse tähelepanuta jätnud ja uskuma jäänud eeltoodud legendi, mis paraku ei vasta tõele. Kahjuks pole ajalooarhiivis ega arvatavasti ka erakätes säilinud vallanõukogu protokolliraamatut,  kust kogu protsessi kõige täpsemini jälgida saaks. Küll on aga Jõgeva aleviks saamist käsitlevas arhiivitoimikus olemas Jõgeva vallanõukogu 1918. aasta 22. novembri koosoleku protokollist kahe esimese päevakorrapunkti ulatuses tehtud ärakiri, mida hiljem ongi kasutatud alevi vallast lahutamise protsessi keskse dokumendina.

Huvid läksid lahku

Et 1917. aastal valitud Jõgeva vallanõukogu kogunes eelpool nimetatud päeval pärast üheksakuulist punaste võimuaega ja saksa okupatsiooni esimesele tegelikult vabale koosolekule, oli esimene päevakorrapunkt tseremoniaalne:  Eesti Ajutisele Valitsusele avaldati toetust ja täielikku usaldust ning sooviti õnne-edu.

Arutelu teine päevakorrapunkt on protokollis jäädvustatud järgmiselt:

„Nõukogu võttis küsimuse üles, mis mitu korda päeva korral on olnud, et Jõgeva alev, mis suuremalt osalt Jõgeva mõisa maa peal asub, oma umbes 100 Nr. maja, raudtee ja postijaama ning mitmesuguste äri ja tööstuse ettevõtetega Jõgeva valla küljest täiesti ära lahutatud saaks. Alevis elavad mitme sugused ärimehed ja käsitöölised, kellede iseäraldused ja huvid vallaelanikkude omadest sagedasti lahku lähevad. 18. aprillil s.a. otsustas Jõgeva vallavolikogu ülemuse poole palvega pöörata, et Jõgeva alevi lahutus vallast ette võetaks. 28. aprillil s.a. oli see asi Jõgeva alevi täisealiste meesterahvaste koosolekul harutusel, kus juures koguni komisjoni selleks valiti, et see küsimus otsustatud ja alev vallast lahutatud saaks.

Aleviku lahutamine vallast ja tema iseseisvaks tunnistamine on aga täiesti ajakohane ja tarvilik, kuna tema asjaajamine Jõgeva vallale liig suuri raskusi sünnitab. Ka on Jõgeva alevis oma iseseisev toitluskomitee. Salajasel hääletamisel 11 healega poolt 2 heale vastu ja 2 erapooletu healega

Otsustadi:

1) Jõgeva alev vallast äralahutada, mille alla kõik alevi nummerdatud majad käiks. Teisel salajasel healetamisel 11 healega poolt, 1 erapooletu ja 3 healt ei võtnud healetamisest osa (alevist)

Otsustadi:

2) alevi lahutust otsekohe tänasel päeval maksma panna. Kolmandal salajasel healetamisel 11 healt poolt, kuna aleviku 4 nõukogu liiget healetamisest osa ei võtnud.

Otsustadi:

3) Nõukogu liikmete hulgast uued vallaametnikud s.o. vallavanem ja tema 2 abi (Senine vallavanem R. Klausson ning tema abid A. Tõug ja H. Dreybladt olid alevi elanikud — Ü.P.), valimised  ette võtta, kelledele tänasel päeval vallavalitsuse ja toitluskomitee asjad üle antud saavad. Ka 2 saadikut valida, kellele voli saab antud kohalikude ülemuste juures aleviku vallast lahutamise asjas sammusid astuda.“

Andsid sisse protesti

Ülaltoodud otsuste kohta andsid neli alevist pärit vallanõukogu liiget sisse järgmise protesti:

„I.  Protest: Meie Jõgeva valla nõukogu liikmed, kui aleviku esitajad, protesteerime nõukogu kui vägivaldse otsuse – nimelt alevi lahutamise küsimuse vallast tegelikult maksma panemise vastu. Põhjendame seda järgmiselt:

1) Ei loe nõukogu otsust ülemal nimetatud punktis maksvaks, vaid nõuame Maakonna Valitsuse või isegi Maapäeva nõusolekut.

2) Alev jääb otsuse maksma panekul ilma ühegi esituseta ja langeb iseäranis toitluse küsimuses välja pääsmata seisukorda.

3) Healetamisest ei võta meie osa sellepärast, et ei tunne endid volitatud olema, alevi nimel selles punktis kaasa rääkima, pealegi kus 3 alevi nõukogu liiget koosolekust puuduvad.

4) Tänase protokolli ärakirja nõuame kohe välja.

R.Klausson  A.Tõug  J.Liigand  Valdmann   (allkirjad)

II Protest: Meie Jõgeva valla Kerenski aegsed vallavalitsuse liikmed protesteerime vägivaldse tagandamise vastu nõukogu poolt ja nõuame Maakonna Valitsuse poolt selle asja kohta seletust ja endise korra jalule seadmist, nii kauaks kui alevik seaduslikul teel vallast lahutatud peaks saama.

Vallavanem R. Klausson, tema abi A. Tõug  (allkirjad)

Sellega lahkuvad vallavanem Klausson, tema abi Tõug ja nõumehed Liigand ja Valdmann koosolekult ja ei võta mingisugust vastutust edaspidise asja käigu eest oma peale.

R. Klausson, A. Tõug, J. Valdmann, J. Liigand  (allkirjad)“

Selle ärakirja protokollist on õigeks tunnistanud Tartu Maakonnavalitsuse administratiivosakonna asjaajaja Männik ning Jõgeva alevivanem A. Jõgar ja sekretär O. Paju. Protokollile täienduseks olgu veel öeldud, et vastuvõetud kolmandas otsuseosas mainitud kahe saadiku asemel kinnitati hiljem kolm alevi vallast lahutamise volinikku – Johann Jürmann, Jaan Ilves ja Eduard Kurs. Need olid sisuliselt kontaktisikud, kelle poole maa- ja vallavalitsus võisid pöörduda, kui neil aleviga ametiasju ajada oli vaja.

Protokollist on aru saada, et vallast väljaarvamise üle jagelemine on toimunud juba mõnda aega, aga lõplik otsus on jäänud tegemata kas siis vajaliku häälteenamuse puudumise tõttu aruteludel või Saksa okupatsioonivõimude vähese huvi tõttu asja vastu. Aga on kindel, et alevi arvamusliidrid on valla juhtisikute soovist vald ja alev eraldada teadlikud ning nad on seda rahvakoosolekuil arutanud, ent eraldamist senini vältida püüdnud. On andmeid, et vallanõukogu kordas 6. detsembril 1918 alevi eraldamise soovi, aga siinkirjutajale ei ole selle arutelu sisu teada. Samuti pole teada, kuidas ja millal määratleti, milline osa Jõgeva valla maa-alast, hoonestikust või elanikkonnast moodustab eraldatava Jõgeva alevi.

20 aastat hiljem, 1938. aastal sai avalikkus Jõgeva linnavanema Johannes Võsu suust kuulda veel üht versiooni Jõgeva alevi vallast eraldumise kohta. Tema sõnul eraldatud alev vallast Jõgeva alevi korraldamise seltsi ettepanekul. Dokumendid seda versiooni ei kinnita. Pealegi tegelesid tol ja veidi hilisemalgi ajal Eestis tegutsenud alevi korraldamise seltsid heakorraalaste küsimuste lahendamisega. Ka Jõgeva seltsi põhikirja eestikeelne tekst, küll kinnitamata ja dateerimata, räägib tööst uulitsate, jalgteede, veetorude, sildade ja turuplatsi korrashoiul, kauplemise ja tervishoiu korraldamisest jne. 

ÜLO  PÄRN