Ajal, mil Lääne-Euroopa natsismikuritegusid hoolega luubi all hoiab, soovivad bolshevistliku ikke all kannatanud rahvad ka kommunistide kuritegudele tähelepanu juhtida. Jõgeva kui raudteelinn, kust mõlema küüditamise ajal paljude Siberi-teekond alguse sai, osaleb valgustustöös seda suurt ülekohut mäletades.
“Meil on rahvana õigus rääkida oma lugu ja küüditamine puudutas meid kõiki,” rääkis Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru, kelle vanaisa samuti Siberisse saadeti.
“Vanaisa küüditamise põhjus oli see, et ta oli saksa rahvusest ja töötas tõlgina. Ta ei läinud 1939. aastal ära, sest oli siin selle paigaga seotud. Ta polnud isegi jõukas: kõigepealt töötas postijaamas, hiljem raudteeametnikuna. Keegi ei osanud tollal karta, see tundus alguses absurdsena, et inimesi küüditama hakati,” räägib Muru.
Jõgeva oli tema sõnul üks keskusi, kuhu ümbruskonna inimesed mõlemal korral, nii 1941. aasta juunis kui 1949. aasta märtsis, kokku toodi ja Siberi poole teele saadeti.
Jõgevale omane kontseptsioon
Betti Alveri muuseum koostöös Jõgeva linnaga plaanivad korrastada muuseumi ümbruse, kujundada küüditamiste mälestuspargi ja renoveerida Jõgeva kui raudteelinna lagunevad sümbolid — vanad pagasiaidad ja kaubajaama.
“Meie muuseum on ju heas korras ja näeb hea välja, aga selle ümbruses tuleb veel teha tõsist tööd,” rääkis muuseumi juhataja Toomas Muru, kelle sõnul on kavas kujundada kogu pargist ühtne tervik.
“Meie soov on luua just Jõgevale omane ja sobilik kontseptsioon ning kahe küüditamise sidumine muuseumiga on loogiline, sest muuseum ju tegelebki ajalooga,” rääkis Muru, väljendades oma rahulolu, et asjad lõpuks liikuma hakkavad.
Kuidas küüditamise ja kogu lähiajaloo tutvustamiseks Euroopa Liidust raha saada, on töögrupp koosseisus Toomas Muru, linnapea Viktor Svjatõsev, linna arendusspetsialist Erki Teder ja Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi juba läbi mõelnud. “Kodanike Euroopa” nimelises programmist leidub meede nimega “Euroopa mäletab”, mille kaudu on MTÜ-del võimalik raha taotleda. Muru kinnitusel laekus eelmisel aastal Brüsselisse Eestist vaid üks selleteemaline taotlus. “Kas see on meie, eestlaste, haldussuutmatus? Miks me ei kasuta juhust, et oma lugu rääkida?” ei mõista muuseumijuht.
Kuigi kaubajaam ja pagasiait kuuluvad raudteele, on Muru optimistlik, uskudes, et linn võiks need hooned kasvõi pikaajalisele rendile saada. Praegu pole need ajaloolised, Jõgevale nii iseloomulikud ehitised isegi mitte muinsuskaitse all ja raudtee võiks isegi olla huvitatud nende lammutamisest, aga see oleks Muru kinnitusel kõige halvem lahendus.
Milliseks täpselt kujuneb küüditatute park ja mälestussammas kaubajaama ja raudteejaama vahel, milline on edaspidi pagasiaitade otstarve ja kas Jõgevale tuleb ka ehtne küüditatute vagun, ei oska Toomas Muru täna veel öelda.
Muuseum taotleb euroraha
Projekti esitamise tähtaeg on 30. aprill ja vastuse loodavad mehed saada septembris. “Siis jääb aega 12 kuud, et asi valmis teha ja see meile sobib, sest praegu tegeldakse juba muuseumi ümbruse haljastuse projekteerimisega ja see kõik on ühtne tervik,” on Muru lootusrikas.
“Tundub, et meie oleme just sobiv sihtgrupp, muuseumid on väga soovitatav organisatsioon, kes saab seda raha taotleda,” kinnitas Muru. Tema sõnul saab meetme “Euroopa mäletab” raames raha küsida näiteks mälestustseremooniate korraldamiseks, arhiivide digitaliseerimiseks, videotehnika soetamiseks, ajalooliste objektide ja paikade säilitamiseks. Ajaloosündmuste valgustamiseks midagi teha tuleb Muru sõnul nii iseendi kui ka selle pärast, et Euroopas Teisest maailmasõjast seniajani veel valesti aru saadakse. “Natsionaalsotsialismi peetakse väga kuritegelikuks, aga komminismi kuritegusid ei olegi veel kuritegudena formuleeritud. Lääne-Euroopa ei tea, mida kommunism tähendas, ja mängus on ka majandushuvid. Euroopa Liit ei taha Venemaaga suhteid rikkuda,” avaldas Muru nördimust. Tema hinnangul tuleks maailmal NKVD-le ja KGB-le vähemalt sama staatus omistada kui SS-ile. “See oleks elementaarseim, mida peame nõudma, aga ei maksa unustada, et Putin on sellesama kuritegeliku rezhiimi töötaja olnud.”
Sovjette ei saa integreerida
Muru sõnul on Hando Runnel tabavalt sõnastanud selle, kuidas meile on sunnitud peale võõras muster ja kõnestiil, kuidas meie oma saatusest rääkima peame.
“Nn poliitiline korrektsus kujutab endast rõvedust: kui vägistatakse, pead otsima endas süüd! See on vale suhtumine, me peame oma tõekspidamistele kindlaks jääma, mitte nii, et anname pronksiöö korraldajatele andeks ja räägime, et tolerantsus on intergratsiooni seisukohalt õige. Sovjettidele pole tarvis vastu tulla, sest neid ei saa integreerida. Sovjette ei saa ka venelastega segi ajada, sest nagu Peeter Volkonski ütles, venelastel ja sovjettidel on erinevad veregrupid, need on täiesti erinevad tõud.”
Meie oma lugu räägib Muru kinnitusel ka hiljuti muuseumis välja antud raamat Jõgeva ajaloost, kus igal sammul ilmneb, kui oluliselt olid sakslased eestlastele vastuvõetavamad kui venelased ja et astuda Eesti Leegioni oli tollastele poistele ainuke võimalus võidelda.
Meie oma lugu on kahjuks aga seegi, et küüditajad polnud kaugeltki kõik sissetungijad, vaid selles loos mängisid kaasa eestlased ise, naabri peale kaevates. “Kõige levinum skeem oli see, et pealekaebajad nägid selles mingit otsest kasusaamise võimalust, kasvõi lootsid äraviidute vara endale saada,” tõdes Muru. “Tüüpiline pildike on seegi, kuidas punased agitaatorid poisikese käest jalgratast ära kiskusid, seletades lapsele, et nüüd on käes niisugused ajad, kus sellelt, kellel on, tuleb ära võtta, ja kellel ei ole, sellele tuleb anda. Just nii kuritegelik oli nõukogude võim: kaabakad ja pätid, valetajad ja varastajad.”
Kogemuste saamiseks sõitsid muuseumijuht Toomas Muru, linnapea Viktor Svjatõsev ja arendusspetsialist Erki Teder täna Tallinna Okupatsioonide muuseumi vaatama, kuidas seal küüditamise teema kajastatud on. Taisto Liivandi koolipäeval teistega kaasa ei sõitnud, kuid on seda muuseumi varem külastanud.
JAANIKA KRESSA
“Vanaisa küüditamise põhjus oli see, et ta oli saksa rahvusest ja töötas tõlgina. Ta ei läinud 1939. aastal ära, sest oli siin selle paigaga seotud. Ta polnud isegi jõukas: kõigepealt töötas postijaamas, hiljem raudteeametnikuna. Keegi ei osanud tollal karta, see tundus alguses absurdsena, et inimesi küüditama hakati,” räägib Muru.
Jõgeva oli tema sõnul üks keskusi, kuhu ümbruskonna inimesed mõlemal korral, nii 1941. aasta juunis kui 1949. aasta märtsis, kokku toodi ja Siberi poole teele saadeti.
Jõgevale omane kontseptsioon
Betti Alveri muuseum koostöös Jõgeva linnaga plaanivad korrastada muuseumi ümbruse, kujundada küüditamiste mälestuspargi ja renoveerida Jõgeva kui raudteelinna lagunevad sümbolid — vanad pagasiaidad ja kaubajaama.
“Meie muuseum on ju heas korras ja näeb hea välja, aga selle ümbruses tuleb veel teha tõsist tööd,” rääkis muuseumi juhataja Toomas Muru, kelle sõnul on kavas kujundada kogu pargist ühtne tervik.
“Meie soov on luua just Jõgevale omane ja sobilik kontseptsioon ning kahe küüditamise sidumine muuseumiga on loogiline, sest muuseum ju tegelebki ajalooga,” rääkis Muru, väljendades oma rahulolu, et asjad lõpuks liikuma hakkavad.
Kuidas küüditamise ja kogu lähiajaloo tutvustamiseks Euroopa Liidust raha saada, on töögrupp koosseisus Toomas Muru, linnapea Viktor Svjatõsev, linna arendusspetsialist Erki Teder ja Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi juba läbi mõelnud. “Kodanike Euroopa” nimelises programmist leidub meede nimega “Euroopa mäletab”, mille kaudu on MTÜ-del võimalik raha taotleda. Muru kinnitusel laekus eelmisel aastal Brüsselisse Eestist vaid üks selleteemaline taotlus. “Kas see on meie, eestlaste, haldussuutmatus? Miks me ei kasuta juhust, et oma lugu rääkida?” ei mõista muuseumijuht.
Kuigi kaubajaam ja pagasiait kuuluvad raudteele, on Muru optimistlik, uskudes, et linn võiks need hooned kasvõi pikaajalisele rendile saada. Praegu pole need ajaloolised, Jõgevale nii iseloomulikud ehitised isegi mitte muinsuskaitse all ja raudtee võiks isegi olla huvitatud nende lammutamisest, aga see oleks Muru kinnitusel kõige halvem lahendus.
Milliseks täpselt kujuneb küüditatute park ja mälestussammas kaubajaama ja raudteejaama vahel, milline on edaspidi pagasiaitade otstarve ja kas Jõgevale tuleb ka ehtne küüditatute vagun, ei oska Toomas Muru täna veel öelda.
Muuseum taotleb euroraha
Projekti esitamise tähtaeg on 30. aprill ja vastuse loodavad mehed saada septembris. “Siis jääb aega 12 kuud, et asi valmis teha ja see meile sobib, sest praegu tegeldakse juba muuseumi ümbruse haljastuse projekteerimisega ja see kõik on ühtne tervik,” on Muru lootusrikas.
“Tundub, et meie oleme just sobiv sihtgrupp, muuseumid on väga soovitatav organisatsioon, kes saab seda raha taotleda,” kinnitas Muru. Tema sõnul saab meetme “Euroopa mäletab” raames raha küsida näiteks mälestustseremooniate korraldamiseks, arhiivide digitaliseerimiseks, videotehnika soetamiseks, ajalooliste objektide ja paikade säilitamiseks. Ajaloosündmuste valgustamiseks midagi teha tuleb Muru sõnul nii iseendi kui ka selle pärast, et Euroopas Teisest maailmasõjast seniajani veel valesti aru saadakse. “Natsionaalsotsialismi peetakse väga kuritegelikuks, aga komminismi kuritegusid ei olegi veel kuritegudena formuleeritud. Lääne-Euroopa ei tea, mida kommunism tähendas, ja mängus on ka majandushuvid. Euroopa Liit ei taha Venemaaga suhteid rikkuda,” avaldas Muru nördimust. Tema hinnangul tuleks maailmal NKVD-le ja KGB-le vähemalt sama staatus omistada kui SS-ile. “See oleks elementaarseim, mida peame nõudma, aga ei maksa unustada, et Putin on sellesama kuritegeliku rezhiimi töötaja olnud.”
Sovjette ei saa integreerida
Muru sõnul on Hando Runnel tabavalt sõnastanud selle, kuidas meile on sunnitud peale võõras muster ja kõnestiil, kuidas meie oma saatusest rääkima peame.
“Nn poliitiline korrektsus kujutab endast rõvedust: kui vägistatakse, pead otsima endas süüd! See on vale suhtumine, me peame oma tõekspidamistele kindlaks jääma, mitte nii, et anname pronksiöö korraldajatele andeks ja räägime, et tolerantsus on intergratsiooni seisukohalt õige. Sovjettidele pole tarvis vastu tulla, sest neid ei saa integreerida. Sovjette ei saa ka venelastega segi ajada, sest nagu Peeter Volkonski ütles, venelastel ja sovjettidel on erinevad veregrupid, need on täiesti erinevad tõud.”
Meie oma lugu räägib Muru kinnitusel ka hiljuti muuseumis välja antud raamat Jõgeva ajaloost, kus igal sammul ilmneb, kui oluliselt olid sakslased eestlastele vastuvõetavamad kui venelased ja et astuda Eesti Leegioni oli tollastele poistele ainuke võimalus võidelda.
Meie oma lugu on kahjuks aga seegi, et küüditajad polnud kaugeltki kõik sissetungijad, vaid selles loos mängisid kaasa eestlased ise, naabri peale kaevates. “Kõige levinum skeem oli see, et pealekaebajad nägid selles mingit otsest kasusaamise võimalust, kasvõi lootsid äraviidute vara endale saada,” tõdes Muru. “Tüüpiline pildike on seegi, kuidas punased agitaatorid poisikese käest jalgratast ära kiskusid, seletades lapsele, et nüüd on käes niisugused ajad, kus sellelt, kellel on, tuleb ära võtta, ja kellel ei ole, sellele tuleb anda. Just nii kuritegelik oli nõukogude võim: kaabakad ja pätid, valetajad ja varastajad.”
Kogemuste saamiseks sõitsid muuseumijuht Toomas Muru, linnapea Viktor Svjatõsev ja arendusspetsialist Erki Teder täna Tallinna Okupatsioonide muuseumi vaatama, kuidas seal küüditamise teema kajastatud on. Taisto Liivandi koolipäeval teistega kaasa ei sõitnud, kuid on seda muuseumi varem külastanud.
JAANIKA KRESSA
