Jõgeva Agronoomide Selts (JAS) tähistab tänavu oma 20. sünnipäeva. Seltsil on üle 80 liikme, kes traditsiooniliselt kohtuvad talvisel õppepäeval ja kevadisel õppereisil. Sel kevadel käisime Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis.
Esmalt külastasime Oidermaa talu Põlvamaal. Peremees Erki Oidermaa tutvustas meile oma majapidamist ladude, sorteeri ja viljakuivatiga, kus erilist huvi tekitas katel, mida köeti sorteerimisjääkide ja hakkepuidu seguga. Järgnes ringkäik põldudel, kus saime näha 18. aprillil külvatud varajast otra, mis juba poolde põlve ulatus. Tritikale taimik oli väga hästi talvitunud ja rikkaliku võrsumisega ning tõotas suurt saaki. Kõik teised kultuurid olid väga heas seisukorras ning rõõmustasid agronoomi silma. Pärast ringkäiku pakkus perenaine omaküpsetatud leiba ning vestlusringis jätkus asjalikke küsimusi pikemalt.
Tegime vahepeatuse Rõuges, kus vaatasime üle Ööbikuoru, vesioinad ja Eesti Ema monumendi.
Päeva lõpuks jõudsime Lätti, kus külastasime Aluksne loodusmuuseumi “Keskkonna labürint”. Eraomandis olevas väljapanekus on suur kogu putukaid, limuste kodasid, linnumune, lindude ja loomade topiseid, kogutud põhiliselt Lätist, kuid suuremad liblikad ja palju merikarpe olid eri paikadest üle maailma. Põhirõhk oli erinevatel kivimitel, mineraalidel ja kristallidel. Kui kõik olid välja pandud vääriskivid üle vaadanud, näidati meile tõelist looduse imet – vitriinides asuvad tavalised hallid, pruunikad või kollakad kivimid muutusid UV-kiirtes tõeliseks värvide pillerkaariks. Oli neoonrohelisi punaste täppidega, oranže siniste täppidega, erkkollased jne. Minu lemmikuks oli eksponaat, mis meenutas kaheksajalga – erklilla siniste rõngastega. Kui tavaline valgustus uuesti põlema pandi, siis oli see täiesti tavaline kamakas, millest lihtsalt mööda kõnniksin. Nähtu pani mõtlema kividest, nendest põllumehe põlistest vaenlastest teistmoodi, sest mine tea, mis aardeid meie põldude äärtes olevad kivikangrud varjavad.
Hilisõhtuks jõudsime Metsavenna tallu, kus peremees Meelis Mõttus oma ettekandega meid Eesti lähimineviku, inimelude ja saatuste keerukuse üle mõtisklema pani.
Järgmise päeva hommikul ootas meid Puide talu Valgamaal. Esmalt tutvusime talu tehnikapoolega, siis läksime põllutuurile. Taliraps oli imeilus, kõrged varred olid kõdraalgmeid täis, tõotades suurt saaki. Suured põllud rohetasid hernetõusmetest. Nagu korralikus talus ikka, oli iga üksuse kohta kõik kirjas ja nii said kõik küsimused ammendavad vastused. Seitsme hektari suurune maasikapõld ja saagikorjamist ning taimede hooldamist hõlbustavad masinad äratasid suurt huvi ja tekitasid palju küsimusi. Ringkäigul nägime ka suuri jõulupuuistandusi (taanlaste ettevõtlus), mis kohalikele elanikele tööd annavad. Et koduteele jäi Barclay de Tolly mausoleum, astusime sisse. Varasematel aegadel seal käinutele oli uudiseks uus püramiidtammede allee, mis oli rajatud tormis kannatada saanud okaspuuallee asemele.
Ilmataat oli seekord agronoomi poolt – ei olnud väga palav ja vihma ka ei sadanud. Väga rahulolevatena ning uutest muljetest tulvil, jõudsime kõik õnnelikult koju ja jääme ootama järgmisi ühiseid ettevõtmisi.
i
LEA NARITS
