Muusikutest abielupaar Jim ja Sam Los Angelesest esinesid sel teisipäeval Jõgeva kultuurikeskuses. Saal ei olnud küll inimestest pungil, kuid eri vanuses uudishimulikud huvilised olid publiku hulgas esindatud. Esinemine oli emotsionaalne, ameeriklaste suhtlus publikuga vahetu ja siiras. Tund aega kestnud kontsert oli justkui rännak 30ndates eluaastates muusikute sisemaailma.
Kui umbes kaks nädalat tagasi Jõgeval kontserdi plakatit nägin, tekitas see uudishimu, et kuidas teisest maailma otsast saabuvad muusikud just Jõgeva üles leidsid. Kultuurikeskuse juhataja Ainar Ojasaare sõnul potsatas tema postkasti ühel heal päeval meil esinemispakkumisega. “Neid ikka vahel tuleb. Ma siis kuulan ja vaatan, et kuidas see meile sobida võiks,” selgitas ta. Los Angelese duo tunnistas Ainar sobilikuks ning kontsert lepiti bändi booking agendiga kokku. Taas on leidnud kinnitust maailma väiksus ja üleüldine globaliseerumine. Läbi interneti on agentidel ja mänedžeridel võimalik muusikutele esinemiskohti leida ka tavamarsruutidest kõrvale jäävates väiksemates linnades. Mis iseenesest on ju positiivne nähtus.
Tuur 365 päeva järjest
Ameerika hiigelkontinendil on singer-songwriter tüüpi muusika (eestikeelne vaste võiks olla nii autori- kui trubaduurilaul) laialt levinud. Muusikutepaari meespool Jim ja tema laval tõeliselt särav imekaunis kaasa Sam on mõlemad kultuuri ja muusikaga kokku puutunud juba varakult. Sam käis teatrikoolis, osales kooris ja võttis klaveritunde, Jim õppis filmi- ja telekoolis.
“See oli midagi, millega ma üles kasvasin. Mu isa mängis klaverit ja kirjutas lugusid ja me hakkasime neid koos kirjutama,” meenutas Sam. Jim kasvas üles koos muusikaarmastusega, sai kitarri, õppis lugusid ja hakkas üsna kiiresti neid ka ise kirjutama.
Nende muusika fenomen seisnebki selles, et autorilaulude sünni eelduseks ei ole vaja kulukat bänditehnikat. Piisab minimalistlikest vahenditest: kitarrist ja kahest lauluhäälest. Jimi ja Sami uus looming võib sündida ka tuuril olles. Nii näiteks laenasid muusikud Jõgeva kultuurikeskusest mikrofonistatiivi ja mul on kuri kahtlus, et ööbimispaika Veski külalistemajja suundudes lindistasid seal hommiku- või õhtutundidel oma järjekordse pala järgmise albumi jaoks.
Et nende käimasolev tuuriprojekt on üsna hullumeelne – tuuril antakse 365 päeva jooksul iga päev vähemalt üks kontsert – ei ole muusika salvestamiseks eraldi päevi lihtsalt kusagilt võtta.
Kodu on kõikjal
Mind hakkab üha enam huvitama, milliseid psühholoogilisi tagajärgi selline tuuritamise “tsüklis” olemine endaga kaasa toob. Ja ega ometi koduigastus peale tule?
“Ma arvan, et see koduigatsus käib peal lainetena,” leidis Sam.
“See on hea küsimus. Iga uus koht, kus me oma lugusid mängime, on meie kodu. See on kõige lähedasem kodule. Mõlemad meist kogevad pidevalt uude kohta minekut, kogevad väsimust. Me ei tea, kus täpselt järgmisel ööl magame,” seletas Jim. Tema sõnul toob neid maapeale tagasi ja annab kindla jalgealuse just muusika. Muusika on see, mis justkui maandab ja samas kodutundele lähedase meeleolu loob. Sami sõnul on kodu siiski üsna suhteline mõiste, kuna kõik iga päevaga muutub.
Jimi arvates on päris suur erinevus Euroopa ja USA, aga ka euroopasisestel kontsertidel. “Näiteks mängime mõnikord kohtades, kus paljud inimesed ei räägi inglise keelt. Räägime laulude vahel lugusid ja need lood võivad tõlkes kaduma minna.”
“Samas tunnen ma vahel, et need inimesed, kes ei räägi inglise keelt, võivad jälle olla paremad kuulajad, kuna nad on tähelepanelikumad. Mulle endale meeldib väga Euroopas mängida,” kiitis Sam.
Jimi sõnul ei ole Ameerikas esinemiskohti leida ja publiku tähelepanu võita kerge, kuid kui kord vanker veerema hakkab, on kõik juba palju lihtsam. Nüüdseks on duol välja kujunenud arvestatav sotsiaalne võrgustik, mis võimaldab neil esineda väga erinevates kohtades. Vahel on need teatrid, vahel rokibaarid. Jimi sõnul on enamasti tegu igapäevaselt tegutsevate muusikaklubidega. Samuti sobib nende muusika näiteks countryklubidesse, mida Ameerikas on loomulikult ohtralt. Seda, et tuuritamine aegajalt eksklusiivseid elamusi pakub, kinnitasid Jim ja Sam samuti nagu ühest suust.
“Ükskord me mängisime lennujaamas inimeste pagasit transportivatele töötajatele,” meenutas Sam ja muigas.
Tund aega kestnud kontsert ja bändiliikmete avameelsus publiku ees näisid kuulajaid kultuurikeskuses kõnetavat. Tundus, et abielupaar viljeleb laval teatavas mõttes ka eneseteraapiat.
Loomulikult ei ole muusikute igapäevaelu vaid lust ja lillepidu, argipäev on märksa proosalisem ning nagu nad selgitasid: tuleb ette ka omavahelist nagistamist. Sellegi aga on Los Angelese duo oma lauludesse sisse pannud. Üks kuulajaist tõdes peale kontserti, et kohale mittetulnud jäid ilma paljustki. Just selliseid sümpaatseid ja avatud meelega muusikuid ootaks Jõgevale ka edaspidi.
Kes kohal ei käinud, saavad nende muusikat kuulata: http://wearejimandsam.com/
JANNO ZÕBIN
