Valitsuse otsus toetada kiirlaenude reklaamimise keeldu televisioonis ja raadios on üks olulisemaid samme selleks, et takistada uute perede sattumist liigkasuvõtlikku laenurattasse. Järgmisel aastal saavad jõulud tulla laenureklaamita.
Kiirlaenude reklaame näeme ja kuuleme aasta ringi, kuid eriti intensiivistuvad need ajal, mis on paljudele emotsionaalsed, näiteks jõulude eel. Seepärast on mul eriti hea meel, et valitsus otsustas toetada eelnõud, millega keelatakse alates 2015. aasta märtsist laenureklaam televisioonis ja raadios täielikult ning piiratakse seda oluliselt muus meedias (ajalehtedes, tänavatel ja internetis). Viimastes tohib olla välja toodud üksnes teenuse osutaja nimi ja tegevusloa number, tegevuskoha kontaktandmed, krediidikulukuse määra näide ja üleskutse tutvuda finantsteenuste tingimustega. Vajadusest laenureklaami ohjeldada on räägitud aastaid, seda on pehmemate meetoditega ka katsetatud, kuid tulemusteta. Kui tulevikus selgub, et vastutustundetu reklaam kolib teistesse kanalitesse, saab piiranguid veelgi karmistada ka seal.
See, et jooksvate vajaduste katteks vahel raha laenatakse ja sellelt intresse tasutakse, on meie maailmas täiesti normaalne ja aktsepteeritav. Kuid meie maailmas on olulised ka vastutustundlikkus, teistega arvestamine, nõrgemate mitte ära kasutamine. Just nende normide vastu on kiirlaene pakkuvad firmad oma reklaamikampaaniatega järjepidevalt ja teadlikult eksinud. Kuidas muidu nimetada soovitusi tuua palgapäev lähemale, nagu aitaks see raha juurde tekitada, või maksta vana laen uue abil. Reklaamid on tehtud just nõnda, et pakuvad niigi hädas olevale inimesele näilist päästerõngast, tegelikult aga lükkavad lahendust vaid edasi. Laenufirmad tavaliselt isegi ei kontrolli, kas inimesel on üldse võimalusi laenu ja intresse tagasi maksta. Ülikõrged intressid tiksuvad ja kasum tuleb.
Kiirlaenuturg on igal aastal kasvanud kolmandiku võrra. Inimesi, kes on tagasimaksetega raskustesse sattunud, on juba üle 35 000. Kui suur osa väljarännanutest on tegelikult põgenenud finantsprobleemide eest kodumaal, ei näita ükski statistika. Seega ei ole enam tegemist üksikuid kergeusklikke või vastutustundetuid inimesi puudutava küsimusega, vaid laiema sotsiaalse probleemiga.
Reklaami piiramine on algusest peale olnud üks enim vaidlusi tekitanud meede selles paketis. Põhjusi on kaks. Esiteks on reklaami otsest mõju keeruline mõõta. Kuid kindlasti ei teeks ükski kainelt mõtlev ettevõtja reklaami, kui ta sellest oma ärile kasu ei näeks. Uuringud on ka kinnitanud, et just televisiooni- ja raadiokanalite tarbijad on kõige kergemini mõjutatavad.
Teiseks on siin kõige rohkem huvitatud osapooli. Lisaks laenuväljastajatele mõjutab piirang ka meediaettevõtete ja reklaamitööstuse tulusid. Ma usun välja toodud numbreid, et kiirlaenude reklaami maht aastas on 3,6 miljonit eurot. See on väga suur summa, me näeme ja kuuleme selle eest ostetud meeletut reklaamivoogu päevad läbi telekas ja raadios, oma lemmiksaadete ees, taga ja vahel. Loomulikult ma mõistan Ringhäälingute Liidu muret, et nende tulu väheneb. Kuid me peame vaatama laiemat pilti kui ühe ringi ettevõtjate ärikasum.
URVE PALO,
majandus- ja taristuminister
