Jõgeva külje all Võikveres elava Janne Vaabla elu kulgeb viimasel ajal üsna hullumeelses tempos. Praegu on ta oma põhitöökohast, Eesti Põllumajandusmuuseumist puhkusel, ent paar vaba nädalat võttis ta üksnes selleks, et kaasa aidata Rakvere muuseumi näitusemajas peatselt avatava politseimuuseumi sünnile. “Kui nii põnev pakkumine tehakse, ei suuda ma ära öelda,” tunnistas ta.
Janne töömaaks on politseimuuseumi mängutuba. Väljapaneku kujundaja Toomas Hõrak kavandas sinna nimelt mängu-limusiini, mängu-politseiauto, kiik-mootorratta ja muid vahvaid objekte, mille puitkarkass on vaja algul porolooni ja seejärel tekstiiliga katta. See viimane ongi Janne ülesanne. Lisaks sellele meisterdab ta väikeste muuseumikülastajate jaoks kolmkümmend liiklusmärkidega kaunistatud istepatja.
Eelkõige filmi- ja teatrikunstnikuna tuntud Toomas Hõrakuga puutus Janne esimest korda kokku möödunud suvel: Hõrak oli juulis Palamusel mängitud vabaõhutüki “Nõiutud kevade” lavakujunduse autor, Janne tegeles sama lavastuse kostüümipoolega. Kui Toomas Hõrakul oli nüüd politseimuuseumi juures vaja inimest, kes natuke ebatraditsioonilisemat õmblustööd teeks, tuli talle kohe Janne meelde. Ja viimane ei lasknud ennast kaks korda kutsuda.
Teisipäeval, kui Janne poolt politseimuuseumis tehtavat uudistamas käisin, oli tal parasjagu pooleli kiik-mootorratta kangaga katmine. Selle töö juures kulusid talle vägagi ära omal ajal kergetööstustehnikumis omandatud lõigete konstrueerimise oskused. Lastetoas toimetamise kõrvalt jääb Jannel siiski pisut aega jälgida seda, mis toimub kogu näitusemajas, st seda, kuidas ehitatakse n-ö nullist üles üht moodsat, elamustel ja kogemustel põhinevat muuseumiekspositsiooni.
Rakvere pole Janne jaoks sugugi tundmatu koht: kui tal lapsepõlve kodulinnas Kiviõlis kaheksa klassi läbi sai, läks ta Rakveres toona tegutsenud 38. kutsekeskkooli ehk praegusesse ametikooli õmblejaks-motoristiks õppima. Kui ta pärast kutsekooli lõpetamist kaks aastat õmblusvabriku Virulane Tapa tsehhis mantlitele kraesid peale oli õmmelnud, sai ta lõplikult aru, et rutiinne masstöö pole tema jaoks ning ta läks Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi rõivaste modelleerimist ja konstrueerimist õppima. Kui tehnikum läbi, polnud Janne töökäsi paraku kellelegi vaja: paljud nõukogude ajast pärit ettevõtted olid tegevuse lõpetanud, uued olid aga alles tekkimas. Et ta oli enam-vähem ühel ajal maha saanud diplomitöö ja esimese pojaga, läks ta koos lapsega mõneks ajaks ema juurde Avinurme kanti “maapakku”: ema oli sinna talu ostnud. Paraku langes talu elumaja 1994. aastal tuleroaks ning Janne tuli, kott näpu otsas, Jõgevale, et elu jälle peaaegu et nullist alustada.
Käänakud ja uued algused
Tema eluteel ongi olnud päris mitu käänakut ja otsast alustamist. Ta on töötanud õmblejana vabrikus ja ateljees, aedniku ja pesumasinistina lasteaias ning noorsootöötaja ametitki proovinud. Elu on talle õpetanud, et kui üks uks sulgub, avaneb kusagil ikka mõni teine. Tuleb olla ainult piisavalt julge, et uuest uksest sisse astuda, ning piisavalt arukas, et leida uksed, mis viivad sind lähemale su tõelisele kutsumusele.
Janne jaoks hakkasid õiged uksed avanema siis, kui ta Kurista lasteaias töötades sealse juhataja Külli Kundi õhutusel folklooriseltsi Jõgevahe Pere naisrühma tantsima läks. Kuulnud ükskord rühma juhendajalt, Jõgeva kultuurikeskuse juhatajalt Airi Rütterilt, et kultuurikeskuse kostüümilattu oleks inimest tööle vaja, küsis Janne kohta endale. Saigi. Varsti hakati talle kui paberitega õmblejale vihjama, et ta võiks täiendada ka kultuurikeskuse rahvarõivavarusid. Selleks tundis ta endal aga teadmisi ja oskusi nappivat.
Et neid saada, asus Janne õppima Tartus Eesti Rahva Muuseumi juures tegutsevasse rahvarõivaste valmistajate kooli. Peatselt sai temast üksiti selle kooli projektijuht. Kui ta neli aastat tagasi rahvarõivakoolist meistripaberid kätte sai, ei tähendanud see sugugi, et õpingud tema jaoks üldse otsa oleksid lõppenud, sest vahepeal oli Jannest saanud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudeng.
“2008. aastal võeti sellele erialale esimene avatud ülikooli kursus. Tundsin, et just see on võimalus, mida ma ammu oodanud olen,” ütles Janne.
Pere toetas Janne mõtet õppima minna, vaatamata sellele, et tasulisel kohal hariduse omandamine kujutas endast pinget pere eelarvele, ning sellele, et teismelistel poegadel tuli senisest tükk maad iseseisvamaks saada, sest ka pereisa viibis töö tõttu tihti kodunt eemal.
Eneseületamise kogemus
Ehkki akadeemias õppimise aeg oli pingeline, pole Jannel sinna minekut põhjust kahetseda. Ilma akadeemiata poleks ta praegu see, kes on. Õpinguaeg andis talle peale teadmiste ja oskuste ka senisest avarama silmaringi, eneseületamise kogemuse ja head suhted paljude tekstiili- ja kunstiinimeste ning etnograafidega.
Eriti head suhted kujunesid Jannel oma kursusejuhendaja, nimeka tekstiilikunstniku Anu Rauaga, kes on Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala n-ö ülesehitaja. Juba õpingute ajal hakkas Janne koos mitme kursusekaaslasega tema Viljandimaal Heimtalis asuva Kääriku talu vahet käima, et tekstiilikorüfee käe all gobeläänikudumise saladustesse süveneda. Kui akadeemia möödunud aastal läbi sai, avanes Jannel võimalus Anu Raua assistendina tööle asuda. Tallinnas Kunstihoones 20. veebruaril avatud Anu Raua juubelinäitusel ripub õige mitu taiest, mille valmimisel Janne osaline oli.
Ka teise inimese kavandi järgi gobelääni kudumine on tema sõnul loominguline tegevus.
“Kunstnik annab küll ette värvilise paberil kavandi, ent gobelääni tegeliku värvimaailma loomises on suur roll kudujal: see, kuidas ta lõngu valib ning kudumise käigus segab, meenutab värvide valimist ja segamist maalimisel. Peale tundliku värvimeele peab gobeläänikudujal olema proportsioonitunnetust,” ütles Janne.
Anu Raua näituse avamisele kutsus ta kaasa ka abikaasa ja pojad. Ta tahtis neile näidata, et pole niisama tühja-tähja pärast kodunt ära käinud, vaid olnud osaline milleski suures ja ilusas. Näitus ja selle avamine olidki Vaablate meesperele suureks elamuseks.
Heimtali kõrval süstib Janne viimasel ajal ka Ülenurme vahet: ta on juba mõned kuud poole kohaga ametis olnud Eesti Põllumajandusmuuseumis: nime poolest administraatorina, ent tegelikult on tema tegevusväli laiem.
“Möödunud suvel, kui “Nõiutud kevade” etendused läbi said ja Anu ka mõneks ajaks puhkuse võttis, tundsin, justkui oleksin auku kukkunud: kogu aeg oli kiire-kiire-kiire ja siis äkki polnud kellelgi mind vaja. Selles olukorras ei osanud ma teha muud, kui hakata CVsid ja motivatsioonikirju laiali saatma. Teiste hulgas said need saadetud Eesti Põllumajandusmuuseumi: nad vajasid kommunikatsiooni- ja turundusjuhti. Sellesse ametisse mind ei võetud, küll aga pakuti pärast mõningaid proovitöid administraatori ametit. Tulevikus pole aga võimatu, et minu hoolde antakse muuseumi tekstiilikogu,” ütles Janne.
Ööd Voldemorti lossis
Nimetatud koguga on ta juba praegu päris hästi tuttav: koos kolleeg Virge Innoga pani Janne kokku muuseumi tekstiili- ja puidukogu tutvustava näituse “Vormilt pesu, sisult ilu. Sisult toit, vormilt puit.” Näitus on pühendatud Eesti Vabariigi 95. juubelile, Eesti Põllumajandusmuuseumi 45. aastapäevale ja kultuuripärandi aastale ning see avati üleeile. Nagu pealkiri ütleb, said tekstiilikogust välja enamasti pesuesemed, mis on heaks näiteks sellest, et ilu ei loonud meie esiemad sugugi alati teistele näitamiseks.
Tekstiili- ja puidukogu näituse avamisele Janne ise ei jõudnudki, sest töö politseimuuseumis vajas lõpetamist. “Õhtule” sai ta Rakveres tavaliselt kella ühe paiku öösel ning väljapuhkamiseks laotas oma madratsi maha sinnasamasse muuseumi lastetuppa ehitatud butafoorsesse Voldemorti lossi, kust lapsed tulevikus väikeste detektiividena vanaema kadunud lõngakera ja lepatriinu täppe hakkavad otsima. Kell kuus end jälle jalule ajanud, läks Janne lähedal asuvasse veekeskusse, et end pesta ja ujumisega virgutada. Nii kujutas Rakveres veedetud aeg endast midagi sunnitöölaagri ja spaapuhkuse vahepealset.
“Kui ma kunagi Rakveres koolis käisin, ei tõstnud ma siinsesse muuseumi jalgagi, sest pidasin seda tolmunud asjadega surmigavaks paigaks. Nüüd ei arva ma enam ammu nii,” ütles Janne.
Küsimusele, mida põnevat ta elus veel proovida tahaks, vastas ta: “Filmitegemise juures pole ma veel osaline olnud. Selle võiks ka ära proovida.”
i
Janne Vaabla elukäik
Sündinud 1968 Kiviõlis
Lõpetanud 1986 Rakvere 38. kutsekeskkooli, 1991 Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi ja 2012 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili erialal
2005-2009 täiendas end Tartu rahvarõivaste valmistajate koolis, lisaks sellele läbinud muid käsitöö-, ettevõtlus- ja keelealaseid koolitusi
Töötanud õmblusvabrikus Virulane masinõmblejana (1986-1988), ASis Jõgeva Rõivas TKO kontrolörina (1995), ASis Corium nahktoodete juurdelõikaja ja rätsepana (1995-1996), Elle Aaviste moesalongis rätsepa ja juurdelõikajana (1996-2000), Kurista lasteaias Karukell aedniku ja kasvataja abina (2001-2005), Jõgeva kultuurikeskuses dekoraatori, rekvisiitori ja kostümeerijana (2004-2007), Kuremaa avatud noortekeskuses noorsootöötaja ja projektijuhina (2007-2008), Jõgeva aleviku lasteaias kasvataja abina (2007-2008)
Aastast 2008 tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana
Aastast 2012 tekstiilikunstnik Anu Raua assistent ja Eesti Põllumajandusmuuseumi administraator
Aidanud kostüümikunstnikuna kaasa paljude Jõgevamaal välja toodud teatrilavastuste sünnile
Perekond: abikaasa Tarmo, pojad Andres (22) ja Jaanus (15)
Toomas Hõrak, filmi- ja teatrikunstnik:
Jannega puutusin esimest korda kokku möödunud suvel Palamusel, kui seal toodi välja vabaõhulavastus “Nõiutud kevade”: mina tegin sellele tükile lavakujunduse, Janne komplekteeris kostüümid. Meie koostöö jätkub Rakverre rajatava politseimuuseumi kujundamisel.
Lisaks sellele, et Janne on andekas ja töökas, on tal ka minu jaoks sobiv “veregrupp”: ma ei pea talle midagi mitu korda üle seletama, vaid ta mõtleb pidevalt kaasa, taipab kõike poolelt sõnalt ja hakkab siis juba oma peaga tegutsema. Kella ja kalendrit tunneb ta ka ning oskab tähtaegadest kinni pidada. Lühidalt öeldes: Janne on igas mõttes professionaalne.
i
RIINA MÄGI
