Kahe aasta eest pani Janne aluse Põltsamaa valla oma suurte perede ühendusele. “Sain tuttavaks paari suure pere emaga oma poja klassi kaudu. Kohvilaua taga kirusime elu ja suurtesse peredesse suhtumise üle. Siis tuligi mõte, et on ju olemas igasuguseid ühendusi, miks mitte luua valla suurte perede ühendus. Maakonna ühendus tegeleb asjadega üldisemalt,” räägib Janne. Olulisem eesmärk oli, et suuri peresid rohkem märgataks ja neid mõistetaks.
Esimene ringkäik oli masendav
Kõige suurema tõuke midagi suurte perede heaks ära tegema asuda sai Janne pärast üht Tartus arstil käimist. Laste arvu teada saamise järel oli tohter küsinud kahtlaselt teraval toonil: “Kas nad kõik on ühe mehega?”. Tookord oli Janne küsijale ka samas toonis vastuse andnud, aga hinge jäi okas kriipima. “Kas kohe peab lahterdama hakkama, kui keegi ütleb, et tal suur pere on,” oli ta siis kibedusega mõelnud.
Igatahes järgmise aasta jaanuarikuus saab kaks aastat sellest, kui Janne algatusel loodi Põltsamaa valla lasterikkaid peresid ühendav MTÜ Neli ja Enam, kelle tegemistest ja ettevõtmistest on juba üsna palju kuulda olnud. Täpselt kaks aastat tagasi asuti vallas aga asja ette valmistama. Vallavanem Toivo Tõnson julgustas ja andis soojad soovitused kaasa ning ütles, et edaspidine oleneb juba sellest, kui tublisti loodav ühendus tegutseb ning ennast õigustab. Vallavalitsusse läksid ühenduse asutajad suure ja konkreetse programmiga. “Vallast saime neljakümne pere nimekirja ja käisime ka kõik need kodud läbi. See käik oli suhteliselt masendav. Tajusime, milline kohutav abitus mõnes peres valitses. Mitte ainult rahalisees mõttes, pigem ei osata rahaga arukalt ümber käia,” meenutab Janne. See andis veelgi enam põhjust midagi ette võtma hakata. “Oluline on kasvõi kokku saada ja rääkida, keegi ikka mõne lahenduse oskab leida. Tean omast käest, et näiteks noorel emal on vahel väga nõu ja tuge vaja”.
Janne sõnul oli alguses kõige suurem eesmärk anda vanematele julgust ennast väljendada ja kodust välja tulla ning üritada võimalikult paljude asjadega ise hakkama saada. “Virisemisest midagi lihtsamat ei saagi olla. See aga ei aita,” on Janne kindel. Oma ühenduses püüti sisendada eelkõige ettevõtmise tahet ja positiivsust. Otsustati, et alati ei pea teised teadma, mis koduseinte vahel halvasti. “Rääkisime, et küsidagi saab kasvõi seda, millele õigust, mitut moodi – lärmates ja viisakalt. Aga vahel võib karjumise ja lärmamise põhjuseks olla seegi, et inimesel on see ainus võimalus ennast väljendada olnud,” leiab Janne.
Kokku 170 liiget
Ühendusse astus esimese hooga 28 peret, kellest nüüdseks kaks on välja astunud. “Me oleme üsna karmid tädid, nõuame, et ise peab ka midagi tegema,” ütleb Janne. Kuueliikmeline juhatus saab enamasti kuus korra Põltsamaal kokku ja siis pannakse ka olulisemad plaanid paika. Päris algust tehti jõulupakkide ortganiseerimisega ning mindi linna ja piirkonna ettevõtjatega läbi rääkima. Ei küsitud mitte niivõrd raha, kui ettevõtte toodangut. “Kahe aasta jooksul oleme saanud ääretult toredate inimestega tuttavaks. Vaid kaks ebameeldivat intsidenti on olnudki, üks Põltsamaa, teine Tartu asutuses. Nemad olid kahjuks näinud just negatiivses mõttes suuri peresid,” tunnistab Janne.
Kahe aasta sisse on mahtunud toredaid ühisettevõtmisi, õppusi, väljasõite, kohtumisi. “Suurte perede emad on harjunud vaid kõike laste heaks tegema. Muidugi loobume me kõik paljust, aga ometi ei tohiks kõigest loobuda. Siis pole hiljem enam jõudu ega julgust enda ega pere eest seista, kui vaja,” leiab Janne. Positiivsust on ta püüdnud sisendada teistessegi, et jätkuks elujõudu iseenese ja oma pere jaoks.
Et ühenduse 26 peres kokku on 170 liiget, siis on kõige suuremaks takistuseks saanud see, kuidas sõna otseses mõttes kodust välja saada ning mingit ühisettevõtmist korraldada. Kui ikka näiteks peres on seitse last, siis ühte autosse, kui see ka olemas on, kogu peret ikka ei mahuta. Reisikulusid ei kata ka ühegi projektiga.
Kui ühenduse juhatus tegi statistikat, kui paljudes suurtes peredes jäävad lastel majanduslikel põhjustel ära kevadised klassiekskursioonid ja millal lapsed viimati loomaaias käisid, oli tulemus võrdlemisi nukker. Selles tahab ühendus ja selle juhatus midagi välja mõelda.
Küll aga räägib üks teine statistika märksa rõõmsamat keelt. Sellel suvel sai endale töökoha neli suure pere ema, kes olid leidnud endas julguse tööd otsima minna.
Kõik pole rahaga mõõdetav
Janne ise on avastanud enda jaoks haigla hooldeosakonna, kus ta veerand kohaga tööl käib ning on veendunud, et see töö talle sobib ja et vanade inimestega suhtlemine on igati meeldiv. Käigust Adavere õpilaskodusse sai aga alguse mõte asuda end koolitama lastega perede tugiisikuks. Kahe aasta pärast, kui vastav koolitus läbi, saabki temast selline tugiisik. Õpingutega on praegu seotud ka oma pere, sest koolitusel tuli ühe esimese ülesandena koostada pere eelarvet, mis nõudis päevade kaupa välja toomist, millele raha kulub. “Inimesed, vaadake selge pilguga oma väljaminekud üle ja võite täiesti kindlad olla, et saab kokku hoida küll,” võib Janne selle põhjal julgelt kõigile soovitada.
Veelgi enam tahaks ta aga soovitada kõike seda, mida rahaga mõõta pole võimalik. Kõigepealt võimalikult palju oma perega koos olla ja igasuguseid asju ette võtta. Nii saabki alguse tugev pere, aga see on elu alus, et tulevikus võiks inimene ennast tunda julgemini ja kindlamalt.
Ta enda ema ja isa suguvõsa on siin elav näide, vaatamata sellele, et vanemad omavahel koos ei ela. “Virtsus, mu emapoolse suguvõsa põlispaigas viibivad igal suvel koos mitu põlvkonda, See on nii, nagu vanasti oli, nagu muinasjutus. Me tunneme kõik seda suurt ühtsust. Et ise hakkan keskikka jõudma ja vanemate tervis pole enam ideaalne, olen selle peale järjest rohkem mõtlema hakanud. Kõik pole igavene. Ütlemata tähtis on, mis me oma lastes järele jätame. Tahaksin, et lastel oleks mälestusi, mis nad tugevaks muudavad. Kui vähe on sellel kõigel pistmist rahaga!”.
Mõhkülasse asus Maisväljade pere kodu rajama kaheksa aastat tagasi – ema Janne, isa Aivar ning Lea, Linda ja Andre. Andero sündis siin. Kui nad esimest korda jaanipäeva paiku samasse õue jõudsid, olid siin vaid rinnuni takjad ja rohi, kust seest võis näha mõningaid lilleõisi. “Kus see maja seal veel oli, keldrivaremed ja sara olid ju ainult,” oli hiljem üks tuttav tunnistanud. Aga olid ilusad suured kased ja just see sai määravaks. Tänaseks on Maisväljadel kadestamisväärselt kaunis kodu, mida aina edasi ja ilusamaks ehitatakse. “Mu mees on ehituses iseõppija. Eks vaesus teeb nutikaks,” ütleb Janne.
VAIKE KÄOSAAR
