Kui gümnaasiumiõpilastel on kombeks 10. klassi jõudnuid rebasteks ristida, siis meie koolis on traditsioon ristida 5. klassi õpilased jänesteks. Seda eelkõige sellepärast, et 5. klassis me jõuame koolimaja teisele korrusele, kus on suuremate õpilaste klassiruumid ehk V-IX klass. Eks see ristimine suurte hulka sobimise tuleproov olnudki.
Jõudnud hommikul kooli, ootasid meid garderoobis 9. klassi õpilased, kes meile markeriga vurrud ette joonistasid ja ninad mustaks värvisid. Kohe 1. vahetunnil tuli end proovile panna. Pidime kõik hüppenööriga viis hüpet sooritama, seejärel ummisjalu üle tõkete hüppama, palli põrgatades slaalomit jooksma ning veelkord hüppenööriga kümme hüpet tegema. Olime õnnelikud, et saime hakkama ja premeerisime ise ennast kogu klassi puntrakallistusega.
Teisel vahetunnil ootas meid jook, mille üle olime esialgu rõõmsadki, sest janu oli. Esimesed sõõmud maitsnud, selgus, et seda oli pea võimatu juua. Jõime vähehaaval ikkagi. Rõõmustasime, kui 9. klassi Heli oskarlutsulikult teatas, et ega kogu jooki ei peagi ära jooma, piisab ka poolest. Ranel oli nii vapper, et suutis siiski tassi tühjendada. Lootusrikkalt vaatasime Kristeni käes olevat kaht kaussi. Arvasime, et seal on kindlasti midagi head, nii särav oli tüdruku ilme. Aga võta näpust! Ühes oli klopitud toores muna ja teises jahu. Esialgu tuli üks käsi klopitud muna sisse pista, seejärel jahu sisse ja siis kaaslasel kätt suruda, selgitamaks, kumb on tugevam.
Kolmandal ehk söögivahetunnil pakuti jänkudele eelroaks porgandit. Neljas vahetund oli kõige tähtsam, sest siis selgus, mida suured „üheksandikud” meist arvavad. Pidime põlvili maas tõotama, et kuulame 9. klassi sõna. Pidime lubama neid alati austada ja kõigi koolikaaslastega viisakalt ja sõbralikult suhelda. Muidugi tõotasime olla õpihimulised, õppetundides korralikult tööd teha ning samas olla rõõmsameelsed. Ja meid ristitigi ühekaupa väärikateks jänesteks.
Oleme oma kooli kõige vanematele õpilastele 9. klassist väga tänulikud. Nad olid sel päeval eriti hoolivad, rõõmsad ja mõistvad, aga samas kavalad. Muidugi tahame me nendesarnasteks saada, sest see on juba teine ülekooliline üritus, mille korraldamisega nad väga hästi hakkama said. Esimene oli õpetajate päeva korraldamine. Üle kõige meeldib nende ühtehoidmine, üksteise toetamine, hakkamasaamine ja tehtu nautimine. Rõõmuga tehtu õnnestub alati, saime teada ka meie.
HANNALY KIRSIKA KALDJÄRV, Laiuse põhikooli 5. klassi õpilane
