Eestlased võib praegu naljatamisi kaheks jagada: need, kes on uues Eesti Rahva Muuseumis juba käinud, ja need, kes ei ole. Neil, kes veel pole, tasuks igatahes minna, sest ERM on meie jaoks ikka olnud midagi enamat kui lihtsalt muuseum.
Siinkirjutaja ei läbenud ERMi uut maja kaema minekuga oodata kauem kui möödunud teisipäevani. Uudishimu oli suur. Ja ERMi kommunikatsioonispetsialist Henri Zeigo oli lahkesti nõus teejuhiks tulema.
Püsinäitusele “Kohtumised” sisenedes tegi ta kõigepealt selgeks nn ajaraja põhimõtte. Et ekspositsioon algab tänapäevast ehk vabaduste ajast ning viib vaataja justkui ajamasinaga läbi raudse eesriide aja, moodsa aja ehk tööstusrevolutsiooni aja, raamatuaja ehk rahvuskultuuri tekkimise aja, ristiusu tuleku aja ja metalliaja kiviaega välja. Näituse põhiteljega paralleelselt kulgevad väiksemad väljapanekud, mis igale etapile iseloomulikke nähtusi lahti seletavad. Nii leiab näiteks riigile ja rahvale, linna- ja taluelule, regilaulule, rahvuslikule vaibale, söögitegemisele jne pühendatud saalid. Kui näituse ülesehitusest ülevaadet pole, võib tervik arusaamatuks või mõni asi märkamata jääda.
Henri Zeigo sõnul peegeldab näituse ülesehitus seda, kui palju meil on teadmisi eri aegadest. Tänapäevast teame me palju ja seda kajastav näituseosa paikneb hoone kõige kõrgemas osas, ajateljel minevikku suundudes jääb teadmisi vähemaks ja madalamaks kahaneb ka hoone. Mõistagi võib ajarännaku ette võtta ka vastupidises suunas: siseneda B-uksest otse “kiviaega” ja kõndida sealt tänapäeva välja. Kõndida saab uues ERMis muidugi südamest, aga õnneks on vahepeal ka kohti, kus istuda. Näiteks pakub selleks võimalusi saal, kuhu üles ehitatud eri ajastute magamistoad. Päris üllatav, kui palju need miniatuursed killukesed taastatud reaalsust oma ajajärgu ja toonase elulaadi kohta kõnelevad! Väljapanek lõpeb, muuseas, tänapäevase nn nutivoodiga. Sinna võib isegi pikali visata. Voodist tõustes näete, et voodi pole meelde jätnud ainult teie kehakuju, vaid isegi näo!
Jutustavad lugusid
Uue ERMi jaoks ongi iseloomulik see, et eri ajastuid iseloomustatakse sümboli või kujundi staatust väärivate esemete ning konkreetsete inimeste lugude kaudu. Vabaduste ajast kõnelevad näiteks president Lennart Meri omaaegne kohvrisuurune satelliittelefon, Hansapanga esimene sularahaautomaat, programmeerija Jaan Tallinna sülearvuti, millel ta kirjutas valmis valdava osa Skype’i tarkvarast, EstCube’i mudel, 2015. aasta tüüpilisemad jõulukingitused jne. Ekraanilt saab vaadata-kuulata ka tavaliste Eesti inimeste mõtteid sellest, mida vabadus nende jaoks üldse tähendab.
Raudse eesriide aja üheks sümboliks on tõstetud hiiglaslik raamaturiiul, mis sisaldab tuntud mullateadlase Loit Reintami ja tema abikaasa Ilme Reintami raamatukogu. Avariiulitel on raamatud, mis võisid nähtaval olla, kinnistes kappides aga võõrsil elavate sugulaste kaudu hangitud väliseesti kirjanike teosed ning koopia nn neljakümne kirjast.
Niisama hästi iseloomustavad raudse eesriide aega hiiglaslik raadio (just raadio teel hangiti uudiseid nn vabast maailmast ja kuulati moodsamat muusikat) ja silt “Piiritsoon. Sissesõit lubadega”.
Mitmest 20. sajandi esimesel poolel Eestit vapustanud revolutsioonist on põhjalikumaks esitlemiseks valitud 1905. aasta revolutsioon.
“Just see revolutsioon muutis olulisel määral eestlaste mõttemaailma ja pani nad ühiskonnaelus toimuvast tõsisemalt huvituma,” põhjendas Henri Zeigo.
Oma isiklikust revolutsioonikogemusest kõnelevad videoekraanidel haritlasest töölisliikumise aktivist Marta Lepp, parun Berend von Uexküll ja mõisasulane Tõnis Braks. Kõik kolm on reaalselt elanud isikud, ent kehastavad neid muidugi tänapäeva näitlejad. “Ajamasina” ühes järgmises “peatuses” jutustavad oma lugusid nõiaprotsessides osalenud ning sedasorti jutustamisi on muuseumis küll ja veel. Ühest küljest on see väga tore, sest sellised elavad ajalookillud on inimese jaoks tunduvalt “söödavamad”, kui seinale riputatud kuiv “õpikuteksti”, ent mingil hetkel tundsin, kuidas näitusesaali pidevalt täitev jutuvada mul juhtme kokku jooksutas. Mis siis muud — panin mõttes kõrvaklapid pähe ja põrutasin vapralt kiviaja suunas edasi.
Uurali kaja
ERMi teisel püsinäitusel “Uurali kaja”, mis kõneleb meie soomeugri juurtest, oli helitausta mõttes mõnusam: seal sai kuulda pulmaliste laulu, viha matsumist karjala saunas, hundi ulgumist, karu möirgamist jne. Ka muus mõttes oli “ugrimugri” näitus kuidagi kompaktsem, selgem ja terviklikum. Aga sellel näitusel oli seda vist ka lihtsam saavutada: teema ei kiskunud nii harali, kui “Kohtumistel”.
Kunstihuviliste jaoks on praegu ERMi majas üheks “rosinaks” galeriisse välja pandud näitus ERMi enda, aga ka Eesti ja Tartu kunstimuuseumi ning paljudest muudest kogudest pärit rahvusromantilises stiilis kunstiteostest. Henri Zeigo sõnul avatakse tuleva aasta alguses ka ajutiste näituste saal ning 2017. aasta jooksul saab seal näha rahvarõivanäitust.
ERMi uuest majast ja selle sisust võib kirjutada nii ülistavas kui ka irisevas võtmes. Minagi leidsin lisaks väsitavale helitaustale veel mõningaid puudusi. Eesti lipu saalis jäin näiteks päris nõutuks, sest meie sinimustvalge alglipu ehk ajaloolise EÜSi lipu okupatsioonide aegse peitmiskohana oli seal kirjas Viljandimaa. Tõsi, sinna see 1940. aastal tõesti peitu viidi, ent 1942. aastast kuni 1991. aastani oli see varjul Vaimastvere lähedal Läänemardi talus, seda teab Jõgevamaal vist iga koolilapski. Ent viie ja poole tunnisest muuseumimaratonist saadud tervikmulje ajendas siiski tõdema, et väike eesti rahvas on taas ühe suure asjaga valmis saanud, kusjuures ilma Euroopa Liidu abita.
Kui pärast muuseumikülastust sõbrannadega kokku sain, et ERMi teatrisaali Theatrumi külalisetendust vaatama minna (päevast tuleb ikka viimane võtta!), küsisid nood uudishimulikult: “No mis see kõige suurema vau-efektiga eksponaat siis oli?”
“Naerge või ärge naerge, aga nirisev kraan ja roostes kraanikauss,” vastasin spontaanselt. Ja tõesti: kui ma seda püsinäituse “Kohtumised” osaks olevat “installatsiooni” nägin, tajusin äkki, kui täpselt ja kujundlikult annab see edasi meie nõukaaegset viletsust ja minnalaskmismeeleolu. Ja selliseid leide uues ERMis jätkub.
Eesti Rahva Muuseumi uus hoone
* Hoone on projekteerinud Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane, kes võitsid 2006. aastal rahvusvahelise arhitektuurikonkursi
* Ehituse peaettevõtja oli Fund Ehitus ja hoone maksumuseks kujunes 87,3 miljonit eurot
* Hoone pikkus on 355,8 m ja laius 71,7 m, kõrgus varieerub 15,3 meetrist 2,4 meetrini
* Püsinäitused “Kohtumised” ja “Uurali kaja” võtavad enda alla vastavalt 3781 ruutmeetrit ja umbes tuhat ruutmeetrit, ajutiste näituste saalis ja galeriis on pinda kokku 1317 ruutmeetrit; lisaks neile on olemas hoidlapinnad, kino- ja konverentsisaal (nn Hurda saal), teatrisaal (black box), hariduskeskus, raamatukogu, muuseumipood, restoran, kohvik, muuseumiinimeste tööruumid jne
* Hoonele pandi nurgakivi 2013. aasta aprillis, külastajatele avati uksed 1. oktoobril 2016
(Allikad: ERMi koduleht ja Tartu Postimehe ERMi teemaline eriväljaanne 29. septembrist 2016)
RIINA MÄGI
