Statistikaameti tööjõu-uuringu andmetel käis 2012. aastal 23 protsenti töölkäijatest tööl jalgsi või jalgrattaga.
Selliste inimeste osakaal on aasta-aastalt vähenenud – 1997. aastal moodustasid nad 33 protsenti kõigist töölkäijatest. Ühelt poolt on selle põhjuseks valglinnastumine, st osa inimesi on kolinud elama linnast välja, kust on keeruline sõidukit kasutamata linnas tööl käia, teisalt on suurenenud ka nende inimeste hulk, kes peavad tööl käima teises linnas või piirkonnas.
Jalgsi või jalgrattaga käivad tööl rohkem naised, kellest ligi 30 protsenti ei kasuta autot ega ühistransporti. Meeste hulgas on sama näitaja 14 protsenti. Nii meeste kui ka naiste seas on enim jalutajaid ja rattureid vanuses 25–49 aastat, kes moodustavad tööle jalgsi või rattaga minejatest ligi poole. 50–74-aastastest tööl käivatest naistest läks tööle jalgsi või rattaga 43 protsenti ning 15–24-aastastest seitse protsenti. Meeste seas olid vastavad näitajad 31 ja 11 protsenti.
Aastat kvartalite kaupa analüüsides võib tõdeda, et jalgsi tööl käijate arv püsib olenemata muutlikust ilmast küllaltki stabiilne. Kõige kõrgem on see teises kvartalis, ulatudes 26 protsendini, ning kõige madalam esimeses kvartalis (23 protsenti). Jalgratturite puhul mängib aga ilm suuremat rolli — tööle liikumiseks kasutatakse jalgratast kevadel ja suvel (teises ja kolmandas kvartalis) kaks korda enam kui sügisel ja talvel (esimeses ja neljandas kvartalis).
Põhitöökoha keskmine kaugus elukohast oli jala tööle liikujatel
Piirkonniti käiakse kõige aktiivsemalt jalgsi või jalgrattaga tööle Järvamaal ning Läänemaal (ligi 40 protsenti maakonna töölkäijatest). Skaala teises otsas on aga Harjumaa ning eriti Tallinn. Kui Harjumaal liigub tööle jala või jalgrattaga ligi 17 protsenti töölkäijatest, siis Tallinnas teeb seda vaid iga üheksas inimene ehk ligi 12 protsenti.
MEELIS NAABER, statistikaameti analüütik
