Kunstnik Enn Põldroos mainis taasiseisvuspäeval, et vanemas eas on plussiks, et on aega oma elu “üle vaadata”, meenutada. Tahame just meeldivamaid sündmusi mõttes uuesti läbi elada, eks need ole kogu aeg meis olemas. Kuigi ajakardin on fakte kahtluse alla pannud ja mälupilte tuhmistanud.
Seljakotimatk Tjan-Šanis 1970. aasta suvel on olnud üks elamusrohkemaid. See oli bioloogia praktikana mõeldud, olime kahes rühmas, kel veidi erinevad marsruudid. Juhendajateks tulevane Tartu Ülikooli rektor Jüri Kärner ja professor, sambliketeadlane Hans Trass. Kuskil asulas kohtusime ja sai proovitud kirgiisi (no nimigi riigil muutunud, nüüd on Kõrgõzstan ja tänaseks on üks Tjan-Šani tippe Putini-nimeline!) sašlõkimeistrite toodangut. Vehkisid mingite plekist labadega grillitavate lihatükkide kohal palavuse või suitsu hajutamiseks?
i
Hans Trassil oli Kasahstani teadlaste hulgas kolleege, kellega kohtus ja vast oli tema organiseeritud ka meie kohtumisõhtu Alma-Ata üliõpilastega, kellel olid omakorda külas saksa tudengid. Olime ühises laagriski, kust on meelde jäänud väga toitev tatrapuder lihaga.
Viie-kuuekesi otsustasime ühele mäele tõusta, sel oli udu, mis oli pilv. Tagasitulekuga läks halvasti, ei osanud aega planeerida, mägijõe orgu laskudes tõdesime, et päike kaob ähvardavalt ruttu mäeseina taha ja olime pimeduses. Hea, et üks oli suitsumees, käsikaudu otsisime oksaraage, tegime lõkke, oli päris külm öö, hoidsime kokku. Saime lõkkel teha teedki, tühjas konservipurgis. Magada muidugi ei saanud ja kui siis hommikul laagrisse saime, üritasime telgis väheke suikuda, aga päike oli kõrgel ja telk liiga palavaks köetud. Taimedest on meeles rabarberid, mille lehtedega end kaunistasime päikesepiste vastu ja mille varsi näsisime. Juua kulus palju ja põhiliselt oli selleks sidrunhappevesi. Tjan-Šani kuused olid metsavööndi valitsejad, kõrgemal oli igasuguseid põõsastikke, mille läbimine oli vaevarikas. Palju nägi elulõngu. Kõige kirevamad olid õite poolest alpiaasad, sealt kõrgemalt sai lund tuua, millest teevett sulatada.
On meeles ka Issõk-Kuli äärne asula, tol korral teise suure Kesk-Aasia juhi nime kandev Prževalsk. Sinna sai minna leivavarusid täiendama ja kohalikus teemajas istuda…
Ratsa reisis neis mägedes üle saja aasta varem Semjonov-Tjan-Šanski. Tegi seda suurte seltskondadega 30-aastase mehena kahel aastal, 1856 ja 1857. Lugesin tema reisikirjeldust, nii saab endale reisimuljet tekitada, nii sain teist korda Tjan-Šani.
Tihtipeale mainib maadeuurija Juniperus sabinat, mida mina sabiina kadakaks kutsun. Semjonovi raamatust sain teada, et nimetatakse ka kasakakadakaks, kord lihtsalt artšaks. Sealt tulid välja tiigridki! (Minu “artšas” köögiakna all oli lehelinnu pesa.) Aga tiigrijaht lõppes nii, et ühel jahimehel amputeeriti käsi. Oli muidki õnnetusi, kukkus hobuseidki kuristikku, Semjonovist läks õnneks karu mööda, tal oli tookord vaid haamer kaasas… Natuke Kesk-Aasiat on mul lähedal, näiteks sabiina kadakad!
i
EHA NÕMM
