Kui sel esmaspäeval läks Jõgeva gümnaasiumi XIa klassis õppiv Simmo Säärits, nagu teisedki Eestimaa kooliõpilased, pärast talvevaheaega esimest päeva kooli, siis möödunud aastal samal ajal pidas ta hoopis suvevaheaega. Eelmise õppeaasta veetis Simmo nimelt vahetusõpilasena Brasiilias, kus aastaajad siinsetega võrreldes poole aasta jagu nihkes.
Vahetusõpilaseks mineku mõtte küpsemisele aitas kaasa asjaolu, et Simmo enda kodus elas 2010./2011. õppeaastal Mehhikost pärit vahetusõpilane Carlos.
“Carlose meil viibimise kogemuse põhjal sain umbkaudu aimu, mida head ja mida halba vahetusaasta jooksul ette võib tulla,” ütles Simmo Säärits.
Vahetusaastaks riiki valides lähtus ta põhimõttest, et kui juba minna, siis kuhugi kaugemale, kus elu siinsest olulisel määral erinev. Brasiilia kasuks langes valik suuresti sellepärast, et see on tugev jalgpalliriik: Simmo on nimelt jalgpallifänn ja harrastab seda ala ka ise.
Brasiiliasse lendas Simmo 2011. aasta augusti alguses. Tema vahetuspere elas Bahia osariigis Ilheusis, mis on umbes Tartu suurune linn. Kui päris kodus on Simmol õde ja kaks venda, kes on kõik temast nooremad, siis Brasiilias sai ta endale venna ja kaks õde, kes kõik temast vanemad. Üks õde oli juba vanemate juurest lahkunud ja oma pere loonud, teine, algklassiõpetajana töötav ratastooliinvaliidist õde ja gümnaasiumi lõpuklassis õppiv vend elasid koos vanematega.
Brasiilias räägitakse teatavasti portugali keelt. Simmo oskas Brasiiliasse jõudes selles keeles ainult tere öelda. Lisaks sellele oli tema “pagasis” väike valik Carloselt õpitud hispaaniakeelseid sõnu: hispaania ja portugali keel on üsna sarnased. Simmo lootus, et esialgu saab ta suhelda inglise keeles, eriti ei täitunud, sest koolikaaslaste inglise keele tase oli üsna nigel.
“Vend rääkis inglise keelt õnneks suhteliselt hästi ja ka klassikaaslaste hulgast leidsin ühe parema keeleoskusega poisi, kellega jäimegi headeks sõpradeks,” ütles Simmo. “Algul sain siis kodus ja koolis nende vahendusel teistega suhelda, jaanuarikuuks oli mul portugali suhtluskeel aga enam-vähem selge.”
Vabad käed
Brasiilias õppis Simmo erakoolis gümnaasiumiastme teises ehk meie mõistes üheteistkümnendas klassis. Tunnid algasid tal juba kell 7.20, see-eest oli ta kell üks päeval enamasti juba kodus, sest üle kuue tunni polnud kunagi. Koolis anti Simmole üsna vabad käed: tunnis kaasa töötada võis ta just nii palju, kui ise soovis, ning kontrolltöid ja eksameid ta tegema ei pidanud.
“Ega teisedki õpilased tundides väga hullult pingutanud. Paljud kuulasid hoopis muusikat või mängisid telefonimänge,” ütles Simmo.
Et koolipäev lõppes, nagu öeldud, varakult, ja koduseid ülesandeid ka ei antud, oli tal Brasiilias kaugelt rohkem vaba aega kui Eestis. Seda sisustas ta jõusaalis rassides, jalgpalli mängides, sõpradega väljas käies, blogi kirjutades ja kodustega Skype’i teel suheldes. Et Ilheus asus mere ääres, sai aeg-ajalt ka rannamõnusid nautida.
Detsembris ja jaanuaris oli Simmol vaba aega eriti palju, sest Brasiilia koolides oli suvevaheaeg. Veebruaris uuesti kooli minnes sai ta endale uued klassikaaslased, sest teda kui eksameid mittesooritanut polnud põhjust järgmisse klassi üle viia. Uued klassikaaslased olid aga õnneks niisama toredad ja sõbralikud kui eelmised.
Brasiilia on katoliiklik maa ja usk on sealsetele inimestele väga tähtis. Sestap oli Simmo vahetusperel natuke raske mõista, miks ta koos nendega kirikusse ei tule (paaril korral ta küll käis), ent nad aktsepteerisid tema otsust.
Jalgpall on Brasiilias Simmo sõnul usu järel tähtsuselt järgmine nähtus. Igal inimesel on seal oma lemmikmeeskond ja lemmikjalgpallur(id), baarides vaadatakse kogu aeg jalgpalli ja koolis räägivad jalgpallisündmustest isegi tüdrukud. Kui Brasiilia liiga hooaeg aga detsembri alguses lõppes, siis korraldasid need, kelle lemmikmeeskond võitis, ilutulestiku ja tuututasid tänavatel pasunatega. Simmo jõudis vahetusaasta jooksul nii kohalike meeskondade mänge näha kui ka ise jalgpalli mängida ning koolisisestel võistlustel mõned väravadki lüüa.
Lotte ja Kerli Kõiv
Kolmas brasiillaste jaoks tähtis asi on karneval. Veebruaris, kui kogu maal karnevale peeti, võttis Simmo koos õe pere ja vennaga ette reisi osariigi pealinna, 2,7 miljoni elanikuga Salvadori. Karnevali ajaks peatus seal kogu muu elu: piirkonna parimad bändid sõitsid veoauto kastis mööda linna ringi ning rahvas liikus pidevalt nendega kaasa või jäi kohapeale järgmist bändi ootama.
Selle lustiva rahvamassi sees armastasid paraku tegutseda ka halbade kavatsustega inimesed ja isegi kümned tuhanded turvalisuse tagamiseks tänavatele toodud politseinikud ei suutnud kõiki pahategusid ära hoida. Nii jäi Simmogi karnevali ajal ilma fotoaparaadist ja teatud summast sularahast. Märtsis ütles üles ka tema sülearvuti. Nii jäi tal lõpetamata Brasiilia-aasta blogi (aga ka poolikuna väärib see aadressil http://simmobrazil.blogspot.com asuv üllitis lugemist) ja kodustega suhtlemiseks tuli hakata avalikus internetipunktis Facebook’i sõnumeid saatmas käima.
Eestlasi Simmo oma vahetusaasta jooksul ei kohanud, küll aga näidati ühes sealses telekanalis Lotte multikat ning üks Simmo klassiõde osutus Kerli Kõivu fänniks. Tema oli ka ainus, kes teadis, kus Eesti asub.
“Suur osa brasiillasi elab n-ö oma mullis: mingid Euroopa ega isegi Ameerika Ühendriikide asjad neid suurt ei huvita,” rääkis Simmo. “Eriti vanem generatsioon võtab elu üldse kergelt: selle asemel, et eestlase moodi tööd rügada, istutakse maja ees ja mängitakse doominot. Noorematele on siiski elu materiaalne külg juba tähtis.”
Oma vahetusaasta veetis Simmo üsna tavalises peres ja linnajaos. Jõukatest peredest pärit koolikaaslasi külastades mõistis Simmo, et klassivahed on sellel maal päris suured.
“Päris hea, et ma jõukasse perre ei sattunud: sellises elades oleksin võib-olla arvanud, et Brasiilia on mingi muinasjutumaa,” tõdes Simmo. “Tavalises peres ja ümbruses elades nägin, et sealse elu juurde kuuluvad ka sotsiaalprobleemid, kuritegevus, relvad ja narkootikumid.”
Brasiiliasse tahaks Simmo kunagi tagasi minna, näiteks tuleval aastal, kui seal toimub jalgpalli MMi finaalturniir, või 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängude ajal. Ta usub, et kohalikku keelt osates ja olusid tundes on neil võistlustel tunduvalt põnevam viibida kui n-ö umbkeelsena.
Vaatamata sellele, et kodukooli lõpetab ta nüüd aasta võrra hiljem, ei kahetse Simmo, et pika reisi ette võttis.
“Vahetusaasta jooksul avardus mu maailmapilt ning ma sain juurde palju kogemusi ja uusi sõpru,” kinnitas ta.
i
RIINA MÄGI
