Pühendan selle loo dr Ewald Quaki helgele mälestusele
Pean tunnistama, et mul on sõpradega väga vedanud. Minu sõprade seas on eriline koht meie seast häbematult vara lahkunud dr Ewald Quakil. Olen teda enda jaoks nimetanud ka salapäraseks viikingiks, kes tuli minu ellu nagu kuskilt uduselt merelt Saksamaalt, üle USA ning Norra. Ta jäi siia paikseks, õppis ära eesti keele, lõi pere ja rajas Viimsisse toreda ja külalislahke kodu. Rahvuselt jäi ta eesti keelt oskavaks sakslaseks, kuigi minu jaoks ta päris tavaline sakslane kindlasti polnud.
Ewald Quak oli see mees, kes õpetas mulle palju, mida ma ehk polnud päris sügavuti Saksa kultuurist veel mõistnud. Ühena teemadest, mida ta armastas minuga arutada, oli sakslaste suhtumine jalgpalli. Ewaldi maja õues Viimsis lehvis vaheldumisi meie sinimustvalge vimpliga tema Saksamaa meistriliigas mängiva jalgpalli lemmikklubi lipp. Minul on veel mõned head sõbrad Saksamaal, kes mulle samuti oma suhet lemmikklubiga vahel on avanud. Kui meie armastame vahel rääkida, et üks mees ei tohi teisega jagada oma naist ja piipu, siis sakslastest jalgpallifännide jaoks on pühade pühadus lemmikklubi, millele hakatakse juba lapsena kaasa elama. Oma lemmikklubi ei tohi üks fänn kergekäeliselt muuta.
Koos nii heas kui ka halvas
Tõeline jalgpallifänn elab oma lemmikklubiga kaasa nii head kui ka halvad ajad. Ewald armastas nalja visata, et siin pole enam midagi teha, saatus on selline ja seda peab fänn oma klubiga kogu elu jagama. Saksa jalgpallifänn võib vahetada naist, vahel ka piipu, aga lemmiklubi ta vahetada ei tohi, sest see jätab teatud seltskonnas väga halva mulje.
Olin juba mõned head aastad tagasi kuu aega Münchenis ning muidugi seadsin sammud ekskursioonile, mis viis sealse vutimaailma mekasse, Müncheni Bayerni klubi jalgpalliareenile. Meid võttis vastu üks klubi fännidest, kes oli enda sõnul üks õnnelikumaid inimesi, sest sai pidevalt olla oma lemmikklubiga peaaegu koos. Ja ka oma klubi võistlusbaasis tehtavat tööd luges ta rohkem missiooniks kui palgatööks. Käies maailmakuulsa jalgpalliklubi ruumides, tekkis meil paari välismaalasega küsimus, kas oleks mõnele klubi kodumängule võimalik odavamat piletit saada, kuid saime vastuseks, et vaevalt see meil õnnestub. Olime veidi imestunud, sest tegemist ikkagi hiigelrajatisega. Pakkusime võimaluse, et kui kohalik superklubi peaks koduareenil mängima liigas viimasel kohal mängiva klubiga, siis võiks ju olla kaasa elamas vähem huvilisi, kui seda on klubi supermängudes maailmakuulsate klubidega. Meie giid ei saanud esialgu üldse küsimusest aru. Seda täpsustades hakkas ta naerma ning seletas Saksa jalgpallifännide mõttelaadi. Nimelt, Müncheni Bayerni fänn käib vaatamas oma klubi mängijate kõiki mänge ja teda ei huvita, millise tasemega on vastasmeeskond, sest tõeline fänn tahab näha oma lemmikmeeskonna ja lemmikmängijate superesitusi ja nendeks ettevalmistumist. Seetõttu ei ole Saksa fännide jaoks nõrku vastaseid, vaid on oma klubi elule kaasaelamise rõõm.
Edu võti jalgpallimängul
Seoses toimuva jalgpalli maailmameistrivõistlustega, kus Saksamaa superkoondis on juba Moskvas oma spordikotid pakkinud ja koduteele asunud, tasuks jalgpallile mõelda nende õpetuste abil, mida mulle kunagi rääkis dr Ewald Quak. Temast sai suur Eesti fänn ja ta oskas riigi arengute kohta näha seda, mida me ise ehk nii selgelt ei osanud.
Eesti ja Saksamaa vahelised suhted näivad olevat päris head, aga samas ei väljendu see erilises majanduslikus koostöös. Ewald Quakil oli alati oma nägemus ja ta teadis, mida oleks vaja, et viia Eesti ja Saksamaa suhted hoopis uuele tasemele. Ta esines alati selle ettepanekuga ka Tallinnas resideeruvate Saksa saadikute ees, kes asusid ametisse tavaliselt mõnest Aafrika või Ida-Euroopa riigist. Ewald Quak väitis, et kui Eesti ja Saksamaa diplomaadid korraldaksid kas või sõprusmängu Saksamaa ja Eesti koondise vahel või Tallinnas mängiks korragi Müncheni Bayerni superklubi, siis oleks Eesti Saksamaa jalgpallifännide kaardile kirjutatud selliste tähtedega, mida ei suuda ärieliit ja diplomaadid mitmekümne aastase tööga.
Mina usun Ewald Quaki öeldut ja nägin seda uhkete diplomaatide isegi veidi pahastelt nägudelt, kui meie poolele tulnud sakslane püüdis tähtsaid härrasid sellele sammule kallutada. Tähtsad diplomaadid on lõputult nõus rääkima suurest koostööst, aga paraku ei kvalifitseeru Eesti jalgpallis Saksamaa diplomaatidest fännide maailmas neile sobivaks partneriks. Õigemini Eesti jalgpallile ei taheta anda vähimatki võimalust.
Aastal 2018 teeb edusamme Horvaatia jalgpallimeeskond ja täna saame öelda, et meiega korduvalt koondiste tasemel mänginud horvaadid on sel MM-il jõudnud kaugemale kui superrikkad ja paraku superülbed sakslased. Lugesin just Olav Osolini värvikaid muljeid reisist Horvaatiasse. Need kinnitavad ikka sama, mida kunagi kinnitas dr Ewald Quak. Eesti majanduslike ja ka kultuuriliste suhete uuele tasemele tõusmine on kinni võimalikus Eesti ja Saksamaa jalgpallikoondiste mängus. Kui see mäng toimuks, oleks Eesti kohe igaveseks miljonite Saksa jalgpallifännide südames ja kui meil õnnestuks veel suurriigi koondise vastu teha väärikas esitus, siis seda enam. Nii lihtne see tegelikult ongi, aga keeruline on paraku seni olnud selle jalgpallimänguni jõuda.
Horvaatia sai 0:3 Eestilt tappa
Tuleme aga tagasi Horvaatia kogemuse juurde. Mida siis kirjeldab Olav Osolin: „Kui eelmisel aastal Horvaatias puhkamas käisin ja seal laevukesega sõitsin, siis uuris sealne paadijuht, et kust meiesugused ka pärit on, ning ma arvasin, et tutkit ta teab, kus Eesti asub ning hakkasin seletama, et Baltikumist, mis asub umbkaudu seal, kus on Soome. Aga mees päris edasi, et kust siis ikkagi, ning ma ütlesin, et Eestist. Assa raks, kus suhtumine muutus! „Ah, et sellised siis ongi eestlased, kes Horvaatiale jalgpallis 3:0 kolki andsid?“ imestas kapten. Ma püüdsin küll viisakalt selgitada, et tegemist oli sõprusmänguga, kus Horvaatial polnud Modričit ja teisi tuntud mehi, ning tegelikult on ikka Horvaatia tugevam meeskond kui Eesti, aga kapten teatas, et ikkagi oli häbi, sest Horvaatia peab Eestisuguse meeskonna võitma ükskõik missuguse koosseisuga ning tal on siiani piinlik, et Horvaatia nii kehvasti mängis. Null kolm Eestilt tappa saada! See on ju uskumatu! Et kõik ta sõbrad ei suuda seda siiani uskuda. Kui kapteni kaeblemist kuulasin, tekkis mul peagi juba tunne, et äkki meie rahvas oskabki tõesti jalgpalli mängida? Ehk hinge sigines selline väike uhkusenoot, sest käisin ju seda ajaloolist mängu ise staadionil vaatamas. On ütlematagi selge, et tänases mängus olen ma Horvaatia poolel, sest Taanist pole mul ühtki head mälestust, aga Horvaatias on ilusad rannad, soe päike ning kirglikud jalgpallifännid, kes kõik teavad, kus asub pisike Eesti, sest nemad andsid ju Horvaatiale jalgpallis 3:0 tappa!”
Jalgpall pole 21. sajandil paljude fännide jaoks mitte vaid mäng, mida vahel peetakse isegi magusamaks kui seks, vaid see on tegelikult muutunud suureks rahvadiplomaatia kanaliks ja nende maailmameistrivõitluste korraldajad on osanud selle masinavärgi päris hästi enda kasuks tööle panna. Kuigi jalgpall on samas nii suur ja õnneks siiski ka veel ikkagi demokraatlik, et väiksemategi maade koondistel on tegelikult võimalused olemas. Saksamaa ja teiste suurte ja ülirikaste jalgpallimaade põrumine aastal 2018 juba maailmameistrivõitluste turniiri varases staadiumis, annab meilegi lootust, et ainult rahaga suurt jalgpalli ei võideta. Vaja on veel midagi ja seda võime ehk oma asju rahulikult arendades pakkudagi suuta. Kuid vähemalt laste jalgpalli arendamise võiks tulevikus paigutada meie välisteenistuse rahvadiplomaatia realt toetatava tegevuse alla, sest jalgpall on kindlasti osa mitte ainult rahvadiplomaatiast, vaid isegi maailma suurest diplomaatiast, mis määrab ka väljaspool suuri võistlusi riikidevahelised suhted.
PEETER JÄRVELAID
