Tegelesin kahe iidse pärna kütteks töötlemisega. Pärnade vanust ei oska kändudelt lugeda, aga maja on umbes aastast 1912, vast istutati siis puudki? Kändude läbimõõt paistab olevat üle meetri, niisiis ümbermõõt üle kolme? Pole midagi Kindral Shermani kõrval. See mammutipuu kasvab Sierra Nevada mägedes 2000 meetri kõrgusel. Hendrik Relve sai tema keskmiseks ümbermõõduks 24 meetrit, kõrgus on 84 m. See olevat maailma suurima kubatuuriga puu – 1470 kuupmeetrit! Aga mulle jätkub tegemist lõhmuste kubatuuridegagi!
Pärnapakud olid ikkagi pirakad, väikesi võimeid ja kiviaegset tehnikat – kirvest – silmas pidades. Paljud pakkudest olid käru jaoks liiga rasked, tuli vähemalt pooleks lüüa. Vedasin pärnade ihutükid teelt õuele, et mugavam õiendada. Seltsiks oli puukoristaja, kes söögimajas kaerahelbeid käis nokkimas ja siis vahepeal laulu lõi. Suur ala sai pakke täis, nagu sõdalased, kellega mul üksi tuli “võidelda”.
Maire Aunaste käis hiljuti välja mõtte, et kui inimene pole loominguline, siis on ta surnud. Pakkude lõhkumine oli väga mõtlemist pakkuv töö, järelikult loominguline? Igale pakule tuli läheneda individuaalselt. Kui ühelt poolt ei ei allunud kirvele, tuli teine pool pöörata, sealt võis hõlpsasti halge lüüa! Olen saanud teada mõned põhitõed: kui pakul on mingi pragu juba olemas, siis sinna tulebki lüüa; jalad tuleb muidugi hästi harkis hoida, iseenda vea eest! Et kui pakust mööda läheb!
Kui on mõni peenem, mida pole mõtet tükeldada, tuleb sel osaliselt koor maha raiuda, et kuivaks.
Tihti tuleb ikkagi mõelda, kust on kõige otstarbekam lüüa, aga tulemus on ikkagi ettearvamatu. Vahel vaatad, et täitsa tore sirge puu, aga kirves sisse ei lähe, muudkui põrkab tagasi. Või siis taod ja taod, ja kümnenda löögiga saad tüki lahti! Samas võib puu, millest suurt ei loodagi, okslikki, esimesel katsel õigesti katki minna! Mõned lootusetud jurakad panen kõrvale, loodetavalt soetatava puulõhkumismasina tarvis!
Paljud palgalised puulõhkujad peitvat need hunniku keskele ära, ise pole mõtet jaanalindu mängida!
Tea, kas silmamõõt ka paraneb? Vahel õnnestubki lüüa korduvalt samasse kohta, aga siis, äkki hoopis valesti! Kui oleks golfimängija, saaks kindlaks teha, kas täpsus on suurenenud?
Mis loomingulisusse puutub, siis tagavad küttepuud esmased bioloogilised vajadused, ei lase ära külmuda, pole just kõrgem pilotaaž? Olen liiga mugav, et puudega mängida rohkem, kui vaja. Riidad laon just mitte ilusad, vaid et jääks õhku vahele ja palvetan, et ümber ei kukuks.
Olen visanud lihtsalt ka püramiidjalt hunnikusse ja enne pole ümber tõstnud, kui seal pesitsenud linavästrikud on jõudnud järgmisel suvel asjaga lõpule. Aga imetlen ikkagi inimesi, näiteks Kuremäe nunnasid, kes on halupuudest tõelised skulptuurid teinud, niisugused heinasao kujulised hiigelriidad. Et kuidas neid üldse luuakse, eks redeli abil?
Päevi lubati, et hakkab sadama. Lõpuks see tuli, niisugune kõlisev peen jäide, mida ei näegi, et sajab: rohkem kuuleb. See tekitas räästasse pisikesed tilkuvad jääpurikad, laud- ja kivitreppidele läikiva libeda jääkooriku, millel oht libiseda. Mõne tunniga suutis see peaaegu olematu sadamine jope teha märjaks ja rõskusest külmaks, mida seljas hoida ei taha. Palju neid jopesid ikka ära ligundada, peletaski see talvetervitus mind õuest ära. Ka kirvevarrele ja halgudele oli peale kasvanud jäitekiht. Ei saanud enam sugugi halgu nii panna, nagu soovid: uisutas mujale! Jääb loota, et tuleb veel sajuvabasid aegu!
i
EHA NÕMM
