Möödunud aasta viimastel kuudel tuli keskkonnaministeerium välja jahiseaduse muudatustega, kuid eelnõu positiivsete aspektide kõrval on väga vähe kirjutatud selle kitsaskohtadest. Püüan tõe huvides ja keskkonnaministeeriumi esindajale vastukaaluks selgitada seadusemuudatuse ning selle ettevalmistamise puudusi jahimeeste, jahikultuuri ning loodushoiu aspektist, mis peaksid olema seaduse peamiseks eesmärgiks.
Jahimeeste ettepanekutega ei ole arvestatud
Talijärve artiklist jääb mulje, et kõik seadusega tehtavad muudatused on huvirühmadega läbi arutatud ja osapooled nendega ka nõustunud. Paraku see nii ei ole. Eelnõus ei ole arvestatud jahimeeste ja väikemaaomanike ettepanekuid ning koostööd ei saa pidada kaugeltki piisavaks.
Seadusemuudatuste väljatöötamise ja sinna kaasatuse puudulikkuse ilmekaks näiteks on, et jahiseadusest enim puudutatud osapool Eesti Jahimeeste Selts sai dokumente esimest korda lugeda pärast nende valmimist, kui need esitati ametlikule kooskõlastusringile, seega staadiumis, mil seadus oli praktiliselt valmis. Sama “laiapõhjaliselt” kaasati maavanemad. Eelmise aasta detsembri esimesel reedel saadeti maavanematele jahiseaduse eelnõu alles reede õhtupoolikul ning kooskõlastust oodati juba esmaspäeva hommikupoolikuks. Osa maavanemaid loomulikult ei kooskõlastanud eelnõud nii lühikese aja jooksul ja asjaosalistega nõu pidamata. Jõgeva maavanem seevastu ei arutanud seda jahiorganisatsioonide juhtidega ega pidanud vajalikuks isegi teavitada sellest maakonna suurimat kodanikeühendust – 700 jahimeest.
Ainuüksi nende näidete varal tuleb tunnistada, et selline huvirühmade kaasamine on naeruväärne ja selgelt ebapiisav. Sealjuures on põhiline probleem, et jahimehed on endiselt eelnõu koostajatega eriarvamusel.
Jahipidamise üle hakkavad otsustama suurmaaomanikud
Suuremaid seaduseelnõu puudusi on, et läbi on analüüsimata ja lahti kirjutamata seaduse jõustumisega kaasnev. Ühe olulise seadusemuudatusena antakse maaomanikele, sh riigile õigus nõuda jahi pidamise eest tasu ning kahe kolmandiku maaomanike ettepanekul, kellele kuulub vähemalt 2/3 jahipiirkonna pindalast (st suurmaaomanikud) võib vahetada välja jahipiirkonna kasutaja. Minu hinnangul võime aga tõsise probleemi ette sattuda siis, kui jahipidamise õigust hakkavadki määrama suurmaaomanikud – RMK, metsa- ja kinnisvarafirmad. Väikemaaomanikel kaob seega igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise keelata.
Samuti tuleb tähelepanu pöörata jahimeestelt nõutavatele tasudele. Jahipiirkonna kasutusõiguse tasu asendatakse jahimehe aastamaksuga ja selle suurus on 10 kuni 20 eurot aastas. Riigimaade jahimaana kasutusse andmise eest võetava tasu piirmäär on 0,5 eurot hektari kohta, mis tähendab kallinemist viis korda. Selge on, et ega eramaaomanik vähem tasu taha, pigem vastupidi. Tsiteerin selle iseloomustamiseks väljavõtet keskkonnaministeeriumi juurde moodustatud jahindusnõukogu protokollist, milles sisaldub Erametsaliidu seisukoht: “Turg määrab hinna vastavalt sellele, kuivõrd keegi on võimeline jahindusse panustama!”. Seega tundub, et jahiseaduse muudatus teenib selgelt kinnisvara- ja maaomanike huve, mitte ei toeta jahikultuuri edendamist.
Vastupidiselt eelnõus sätestatule olen veendumusel, et jahipidamine kui harrastus peab jääma ka edaspidi kättesaadavaks kõigile asjast huvitatuile, sõltumata sissetulekust või ühiskondlikust positsioonist. See tähendab muu hulgas sedagi, et riik ei kehtesta täiendavat tasu.
Risk turvalisusele ja loodushoiule
Eelnõu kohaselt on üks olulisemaid muudatusi plaanimajanduse tingimustes välja töötatud piirangute kaotamine, millega vähendatakse riigi delegeerivat ja formaalset rolli jahiulukite küttimismahtude määramisel. Need otsused langetab edaspidi jahiõiguse realiseerija, seega kas otsustab edaspidi maaomanik ise või tema jahirentnik, millised piirangud ta endale seab? Kas võime kindlad olla, et omaregulatsioon jääb normaalsetesse piiridesse? Kahjuks tundub, et tulemuseks on suur isetegevus ja põhiliselt äriliste eesmärkide domineerimine.
Kui uue eelnõu järgi hakkaksid kõik maaomanikud jahinduslikku tegevust korraldama, siis kannatab selle all ka turvalisus ja süveneb kontrollimatus metsades. Ühes jahipiirkonnas võib olla mitusada maaomanikku, seega ei ole võimalik kontrollida, kes ja millisel maaomandil jahi eesmärgil liigub, milliste relvadega ja milline on küttimise tulem. Pigem tuleks suurendada jahimeeste panust loodushoidu ja riik peaks ka tulevikus jahinduses eelkõige jahinduspoliitika kujundaja ning järelvalvaja rolli võtma.
Ülaltoodut arvesse võttes on mul väga hea meel, et Eesti jahimehed on algatanud allkirjade kogumise, et peatada ministeeriumide kooskõlastusringile esitatud eelnõu. Olen veendunud, et nii, nagu teised seadused, peab ka jahiseadus ajaga kaasas käima ning läbi tegema uuenduskuuri, aga selle arutelusse tuleb kaasata Eesti Jahimeeste Selts ja kõik teised huvirühmad: jahimehed, maa ja metsa väikeomanikud ning loodushuvilised. Jahiseadus peab olema suunatud ennekõike jahipidamisele kui harrastusele ja loodushoiule. Sellega säilitame Eesti looduse liigirikkuse ning ökoloogiliselt tasakaalustatud arengu.
Loe ka: Andres Talijärv, “Uus jahiseadus: usaldus, turvalisus ja üksteisega arvestamine”, Vooremaa, 15. jaanuar 2011
i
MATI KEPP, Jõgeva Jahimeeste Ühingu esimees
