“Ehk on keegi kuulnud, kuidas tänavu kevadega, kas jääb üldse vahele või lükatakse lihtsalt edasi,” aasivad ilmatundlikud eestlased teisi ja iseennast. Eks see küsimine ju retooriline olegi, sest vastust pole loota kelleltki.
Iga aasta on millegi poolest eriline, aga tänavune märts jääb kindlasti meelde just pakase ja päikese pikaajalise vägikaikaveoga. Juba nädalaid ei tunnista neist kumbki end lööduks, meie aga kissitame lumevalguses silmi, püüame päid kuklasse ajades põskedele esimest jumet, kuulatame lindude päev-päevalt erksamaks ja mitmekesisemaks muutuvat kooriproovi… ja kütame ahju hoolikamalt kui küünlakuus.
Selge on muidugi see, et iga asi omal ajal või natuke hiljem tuleb. Päikese võim on nii suur, et kuigi kraadiklaas varjus südapäevalgi miinuseid näitab, on tumedamad katused ja sõidetavamad teed juba kuivad, lumehanged pitsilised ja põldudel künninukid näha.
Uskuge, kohe-kohe pöörab tuul, toob kaasa sooja vihma täis pilved ja määrdunud lume viimased riismed sulavad nagu radiaatorile ununenud jäätis.
Ja tulebki kevad, “…. Paneb kirvele uue varre, võssakasvanud südant laastab,” nagu on kirjutanud Viivi Luik.
Kalendri järgi algab kevad homme kell 13.02 ja täpselt samal ajal jõuab ka Päike Jäära tähtkujusse. Tuleb jäärapäine kevad?
19. märts 2013
